Kirjad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suund: ülekohtu põlistamine
4. mail oli linnavalitsuses Mustamäe üldplaneeringu avalik arutelu, mida juhatas üldplaneeringute teenistuse direktor Endrik Mänd.
Tema juhatamise ja ütlemiste leitmotiiviks oli kriitika pareerimine ja püüe õigustada Mustamäe linnaosavalitsusele ja linnaplaneerimise ametile südamelähedast eesmärki: kui õnnestub saada volikogu kinnitus, siis saame ka «õigusliku aluse» seni veel tagastamata kruntide munitsipaliseerimiseks (loe: üldrahvalikuks omandiks saamiseks).
Paljude okupatsiooniajast meelde jäänud valvefraaside seast («üldrahvalikud huvid», «rahvas vajab rohkem ruumi puhkamiseks ja virgestumiseks», «on vaja kaitsta haljasalasid») jäi meelde pateetiline väide: Kadaka parkmets oli kavandatud Mustamäe elurajooni puhkealaks juba 1950. aastatel valminud plaaniga.
Kui esimest korda lugesin seda argumenti Igor Volkovi allkirjaga kutsekirjas, arvasin, et tegu on tööga ülekoormatud lugupeetud ametniku kahetsusväärse näpukaga. Aga võta näpust! Seda argumenti toetas ilukõneliselt ka Endrik Mänd.
Niisiis, juba 1950. aastatel, kui võõrvõim röövis meie perekonnalt meie maa ja kogu muu vara ja kui isa, soomepoiss, suretati nälga Siberi vangilaagris, rajati mustamäelastele «üldrahvalikud puhkealad» (praeguses sõnastuses «avalikud puhke- ja virgestusalad»).
Ja mina olin kogu aeg arvanud, et just Mustamäe generaalplaan avas väravad massiliseks venestamiseks. Mõistagi ei süüdista ma arhitekte-planeerijaid, eks nemadki pidid oma igapäevast leiba teenima.
«Mustamäe generaalplaani» glorifitseerimisest on vaid paar sammukest selleni, et tembeldada politiseerimiseks ka minu julgus meenutada Eesti Vabariigi omandireformi ja maareformi seadusi, mille eesmärk on ülekohtu heastamine ja eelduste loomine maa efektiivsemaks kasutamiseks.
Kalju Uibo
Linnapea taktitusest
Hiljuti näidati «Aktuaalses kaameras», kuidas linnapea Tõnis Palts Brüsselis näituse avamisel meid tutvustavale «Tallin»-sildile ühe n-tähe lisas.
Mis õigus on meil peale suruda geograafiliste nimede väljakujunenud ortograafia muutmist mis tahes välisriigis? Erinevates maades kasutatakse selleks erinevat kirjaviisi. Võrdleme kas või endi nimekujusid algkeeles kasutatavatega: Helsingi-Helsinki, Pariis-Paris, Lissabon-Lisboa, Berliin-Berlin, Madriid-Madrid jt.
Mõnikord on algkeele adekvaatsuse nõudmine lausa võimatu. Näiteks inglise keeles pole ju olemas ü-, õ- ja ä-tahte.
Huvitav, kuidas Palts reageeriks, kui Brüsseli linnapea Tallinnas näitust avades sildile «Brüsseli» asemel «Bruxelles» kirjutaks!
I. Kleis, Tallinn