Üleeile 70. sünnipäeva tähistanud Eero Loone, kelle isa ja ema olid väljapaistvad ajaloolased (Nigulas Loone ja Leida Loone), onu aga Eesti silmapaistvamaid juriste (Ilmar Rebane), esindab põlvkonda, kes oleks võinud areneda juba küpses euroopalikus kultuuris. Kuid okupatsioon, eriti aga õuduste aeg 19411953 paiskas Eesti aastakümneiks tagasi.
Kirjanduskultuuris on 1960ndate aastate teedrajavus saanud endastmõistetavaks. Hoopis tunnustuseta on need valdkonnad, kus hea ja kurja tundmise puust söömine oli keerulisem.
Kuidas kodustati taas Lääne mõtteviise ja mil moel elas edasi Eesti Vabariigi pärand? Kas impeeriumi metropolide roll filosoofias pole võrreldav osaga Eesti kino-, muusika-, aga ka kunstielus?
Mentor Loone
Iga suur anne on siiski unikaalne. Eero Loone esindab ühte näidet niisugustest eri energialätete sõlmumistest. Moskva Ülikooli üsna elitaarses seltskonnas ajaloolaseks, aga ka analüütikuks koolitatud Eero Loonegi sobis oma andelaadilt enam filosoofiasse kui ajaloo-osakonda. Vastupidiselt müüdile oli filosoofiakateeder edumeelsem ja hoopis vähem punasem kui ajaloo-osakond.
Räsitud kultuuri arengu üks eeldusi on, et selles leiduks veel inimesi, kelle silmaring lubab neil ütelda noortele, mis on lugemist vääriv.
Inimesi, kes tahavad midagi ära teha ja kaitsevad kärsituid noori nende eest, keda Loone ise on kvalifitseerinud kui teaduspolitseinikke. Eero Loone täitis kõiki neid kolme rolli silmapaistva eduga. Noorest dotsendist sai ajaloofilosoofia uurimissuuna rajaja Tartu ülikoolis.
Vajadus õpetada ja valgustada on osa Eero Loone isiksusepildist. Paaril korral 196970 luges ta (omal algatusel ilma tasuta!) avalikku ajaloofilosoofia kursust. Stabiilsema ja ühe intellektuaalsema kuulajaskonna kujundas ta noortest poliitikahuvilistest, kes koondusid Rahvusvaheliste Suhete Ringi.
Iganädalased «seminarid» oli ainus poliitikaanalüüsi harrastamise vorm, mida reiim sallis. Eero Loone juubelile pühendatud tekstikogumik on üle aegade ulatuv kummardus.
Paljudele nõukogulike filosoofidena toimetanutest ei andnud reiimi lõdvenemine midagi. Nad ei osanudki teisiti, st Lääne-kõlblikult kirjutada. Kuid nii sai kirjutada juba nn stagnaajalgi.
Eero Loone fenomen
Selle tunnistuseks oli Verso kirjastuses 1990. aastal Eero Loone juba kümme aastat varem kaitstud doktorimonograafia «Nõukogude marksism ja analüütilised ajaloofilosoofiad» avaldamine. Juba varem pälvis see ajakirjas History and Theory väga kõrge hinnangu.
Raamatule eessõna kirjutanud poliitikafilosoofia ja ajaloo suurkuju Ernst Gellner märkis järgmist: «Eero Loone on kõrgeima taseme analüütiline mõtleja [ ...]. Ta on mõtleja, kes on omandanud Lääne analüütilise filosoofia võtted (skills) ja rakendanud neid nii üldise historiograafia kui ka selle ideede süsteemi suhtes, mis valitses meie planeedi olulist osa [...].»
Kuidas süsteem võimaldas vaimset autonoomiat, jääb arusaamatuks neile, kes tahaksid, et poliitikateaduste ajalugu algaks nendega, ja seetõttu soovivad Eestit näha läbini sovetiseerununa, kuni sinnamaani et seadsid oma magistrikursused õpetamiseõiguse lunastustäheks ka Cam-bridgei ülikooli eluaegseile liikmeile, nagu seda on Eero Loone.
Alles süsteemi varisemisel, kui akadeemilised saavutused muutusid mõõduandvaks, sai Loonest õppetooli juhataja nüüd juba poliitika filosoofia professorina. Eero Loone on jätkuvalt «kirjutav filosoof» ja õpilasi kaasav mõtleja. Eestis kaua täiesti tundmatusse valdkonda poliitika filosoofiasse on Eero Loone jõudnud mitmete raamatutega jätta juba väga olulise jälje.
Raamat
Maailmast 2005 RSR artiklite kogumik.
Toimetajad Reri Toomla, Karmo Tüür.
Pühendatud Eero Loone
70. sünnipäevale
Tartu Ülikooli kirjastus, 2005. 237 lk.