Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vanemad on hingega laste sportimise juures

Olümpiamängude medalimees Tõnu Tõniste koos poegade Kristjani (valges kimonos), Kevini (sinises) ja Robiniga. FOTO: CISSE NOORMETS

Perekond Tõniste Tallinnas, Kesküla Raplamaal ja Rist Harjumaal ei hoia kokku oma lastele pühendatud aega ega säästa nende sportimise rahastamisel kroone.

Kaks olümpiamedalit pälvinud Tõnu Tõniste tõstab kaheaastase Robini kukilt trepile, aga kohe tõstab tipp-purjetaja noorim poeg häält. Kui isa lapse taas õlule võtab, ütleb hoidjatädi Ene, et isa kodus olles ei jäta Robin teda hetkekski rahule. «Isa on ju kullatükk,» lisab ta.

Robin peab siiski leppima, et isa aega ja tähelepanu vajavad ka vennad. Koolipäeva lõppedes toob Tõnu Tõniste 11-aastase Kristjani ja kaheksase Kevini kesklinnast reaalkoolist Pirita jõe äärde koju. Poisid võtavad enne treeningut kärmelt kerge eine, seejärel jätkub sõit judosaali. «Olen jälginud poiste igat sammu,» ütleb Tõniste, kes ise sageli treeningul viibib ja kõiki poegade võistlusi vaatamas käib.

Pöörane elutempo

Kristjan ja Kevin õppisid esimesed judonipid selgeks juba enne kooliminekut. Tõniste vanem poeg on omavanustest üks Eesti tugevamatest ja veligi väänab enamiku eakaaslastest tatamile selili. Ühe aasta õppis Kristjan ka Rein Ottosoni käe all purjetamist ja Kevin proovis jalgpalli.

«Olen poistele öelnud, et trenni peab tegema, aga ala võib ise valida,» ütleb isa. «Kogu perega käime ujumas ja rattaga sõitmas. Robin on väike pidur, sest tema tahtmisega tuleb ju kõigepealt arvestada. Aga kardan, et temalgi pole judost pääsu – ta juba õpib vendadelt võtteid.»

Võrreldes poegade päevarütmi oma lapsepõlve ajaga, tunnistab Tõniste, et on laste elutempo ajanud kohati pööraselt kiireks. Ta ise käis kaksikvenna Toomasega kodulähedases Kadrioru koolis. Pärast tunde mängisid nad sõpradega ja seejärel sõitsid Piritale purjetama.

«Tundub, et meil oli jokutamiseks rohkem aega,» ütleb ta. «Mulle meeldib, kui Kristjan kutsub treeningukaaslase koju, mõni jääb ka ööbima. Nad müttavad omaette, tegelevad poiste asjadega. Vaim peab saama ju puhata.»

Judo arendab Tõniste sõnul kehavalitsemist, osavust ja sitkust. Ta ütleb, et poisid peavad suutma enda eest seista ja mehe roll on peret kaitsta. «Poisid elavad kaotusi väga üle,» lausub isa. «Treeningud lähevad tõsisemaks. Kevin harjutab juba kolm korda nädalas. Vajadusel hoian teda tagasi.»

Lapsed esikohal

Järgmisel nädalal sõidab Tõniste koos poegadega turniirile Hollandisse. Kristjan unistab olümpiamedalist, isa lubab teda toetada nagu suudab. «Küllap ta ei taju veel, mida see pingutus tähendab,» arutleb Tõniste. «Praegu tuleks nautida lihtsalt sportimist, ja kui tulevad võidud, on rõõm topeltsuur.»

Juba sportlaskarjääri ajal koos vennaga hulgikaubandusfirmale LTT vundamendi rajanud Tõnu Tõniste hoiab end ettevõtte juhatuse esimehena äriga kursis, kuid igapäevatööd seal ei tee.

«Kui hommikust õhtuni rügaksin, võiksin ju uut materiaalset väärtust luua,» ütleb ta. «Aga meil on normaalne elujärg ja minus pole ambitsiooni kasvatada pangaarvet aina suuremaks. Pigem tegelen rohkem poistega, sest pere on kõige suurem väärtus.»

Samasugusele avaldusele annaksid allkirja ka nelja tütart kasvatavad Jaan ja Liilia Kesküla. Jalutades Valtus metsa veerel kodumaja õuel, räägib pereisa plaanist ehitada teisele korrusele igale tütrele oma tuba. Abikaasa aga osutab majale toetuvatele jalgratastele – kõige kallim jalgratas maksis 25 000 krooni, teised mõni tuhat krooni vähem. «Nende alla ongi läinud teine korrus,» ütleb ta.

Kui Liilia Kesküla esimest korda Hollandis duatlonil (jooks + jalgrattasõit + jooks) vene Sport-šosseega võistles, vaadati teda «kui maalt hobusega saabunut». Oma esimesed Nike tossud treenis ta ribadeks. Ometi võitis alles 30ndates eluaastases tõsisemalt sportima hakanud naine mõne aasta möödudes poolmaratonis Eesti meistritiitli.

«Võiduteenistus koos auhindadega oli ligi 10 000 krooni,» ütleb ta ja lisab, et preemia kulub tütarde sportimisele. Pereisa pani seitsmele hektarile kartuleid, saagi müügitulust peab tema sõnul kindlasti jätkuma ka kalipsode, jooksutossude, rattasusside ostmiseks.

Kui nooruses pikamaajooksu harrastanud Jaan Kesküla abikaasa 1990. aastate alguses duatloni- ja jooksuüritustele viis, tuli plikatirtsudki ühes võtta.

Tüdrukud osalesid õhinaga lastejooksudel ja õppisid ujuma. Gümnaasiumi lõpetav 19-aastane Kristel tuli mullu olümpiadistantsil Eesti juunioride meistriks, aasta noorem Kairi lõpetas enamasti esikolmikus. 15-aastane Kadri pingutab vanemate õdede kannul ja maha ei taha jääda ka pesamuna, 11-aastane Kerti.

Perepea meenutab, et kui ta kamandas kord Kehtnas elades tüdrukud paariks tunniks kartuleid võtma, kurtsid külanaised: tapad lapsed ära! «Teised tüdrukud kõõlusid samal ajal aial,» ütleb ta. «Siin on ka suitsetamise ja narkomaaniaga probleeme. Kas need ei tapa?»

Pika kartulivõtupäeva järel on kondid ikka kanged, tunnistab õmblejana töötav pereema, aga järgmisel hommikul stardib kogu pere jooksuüritusele. «Ikka virgena, ja minemata pole kodutööde pärast jätnud,» lausub ta.

võistlus ajab närvi

Nädalavahetuste varahommikutel paneb autole hääled sisse ka Aivar Rist, et abikaasa koos nelja lapsega triatlonile sõidutada. Ta ütleb, et näeb perenaist kodus üha harvem ja suvel läheb päris hulluks.

Esmaspäeviti viib kohvikus töötav Jaanika Rist lapsed orienteeruma, teisipäeval osalevad nad rattaorienteerumises, kolmapäeviti võistlevad ja kui võistlusi pole, lähevad 13-aastane Liisi ja 11-aastane Tõnis Piritale Kalevi jalgrattakooli treeningule. Neljapäev on spordivaba, reedel tuleb rattatreening ja nädalavahetusel võistlused.

Kiireid edusamme teinud Liisi ihkab uut ratast. «Alles tõin lastele neli «hiinlast»,» ütleb isa. «Talvel ostsime kolm uut maastikuratast. Kannatame veel.»

Ema sõnul on vanim tütar nõus kuni 20nda eluaastani sünnipäevakingist loobuma, peaasi et kergema veeremisega ratta saaks.

«Kui ta varem teistele viie minutiga kaotas, polnud midagi katki, aga äsjane kümnesekundiline kaotus tundus tohutusuur,» püüab naine meest ümber veenda.

Kaheksa-aastane Kristi Rist kilkab vanemate laste ümber ning loobib palli. Mullu suvel pingutas ta oma esimesel triatlonil Pirita jões vapralt vastuvoolu ja jaksas 100 meetrit lõpetada. Pühajärve triatlonil tuli 12-aastasel Daisil väikesele õele siiski appi minna. «Ma ei sunni kedagi võistlema, lapsed ise tahavad,» ütleb ema, kes ise plaanib juba võimeid proovida 50 km pikkusel rattamaratonil.

«Küsin temalt enne järjekordset starti, kas testament on ikka tehtud,» nokib Aivar Rist. Aga abikaasa sõnul põleb bussijuhist meheski sportlik hasart. «Õhtuti töölt tulles kutsub ta lapsed korvpalli viskama,» ütleb Jaanika Rist. «Võistlustel elab nii tuliselt kaasa, et läheb kõige rohkem närvi.»

Saa teada

Spordiharrastaja meelespea

• Enne sportima minekut peaks pidama nõu spordiarsti või perearstiga, et hinnata oma tervislikku seisundit.

• Haigused ja vigastused tuleb enne sportimist välja ravida.

• Üks-kaks korda aastas peaks läbima spordimeditsiinilise tervisuuringu, mille käigus hinnatakse spordiharrastaja tervislikku seisundit, töövõimet, taastumise kiirust.

• Uuringul tehakse vereanalüüs, hingamistest, koormustest liikurrajal või veloergomeetril. EKG abil jälgitakse südame-veresoonkonna kohanemist koormusega.

• Võimalik on mõõta maksimaalset hapniku tarbimist, vere laktaadisisaldust, mõõta keha rasvaprotsenti. Samuti leitakse võimalikud vastunäidustused ja võimalikud terviseriskid, mis sportides võivad kaasneda.

• 7–19-aastastele noorsportlastele korraldatakse terviseuuringud Tallinnas Spordimeditsiini Sihtasutuses. Uuringu eest tasub haigekassa. Visiiditasu on 25 krooni.

Allikas: PM

Tagasi üles
Back