Eevi või ka Tipu. Magnet- või Kummikätega Mees. Forwardite Lõks. Just nii hüüti Teise ilmasõja eel üht pikka eestlast, keda ei tundnud üksnes kitsam spordihuviliste kildkond, vaid keda armastas eesti rahvas. Evald Tipnerit.
Ütled «Tipner», ütled «Eesti jalgpall»!
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
1. juuni 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rootsis kandsid tõrjetest vaimustunud pealtvaatajad teda kätel, 1937 oli ta malesuurmeistri Paul Kerese järel Eesti aasta sportlaste edetabeli teine, olgugi et sama aasta oli toonud nii Euroopa kui maailmameistritiitleid...
Mis tegi nii eriliseks selle 1906. aastal sündinud mehe, kellest sai Tallinnas loodud klubi V.S Spordi ja rahvuskoondise väravavaht ja sellele lisaks, ehkki sellest on vähem räägitud, ka jäähoki- ja jääpallimängija?
«Tipner oli heasüdamlik, tagasihoidlik ja distsiplineeritud ning kahtlemata andekas, päästes oma koduklubi ning rahvuskoondise tihtipeale suurematest saunadest,» ütleb ajakirjanik ja spordiloolane Tiit Lääne, kelle sulest ilmus neil päevil raamat «Magnetkätega mees. Eesti kuldväravavahi Evald Tipneri lugu».
Jäi Eestisse, autojuhiks
Kindlasti oli Tipner enne Teist maailmasõda kaasaegsetest parim väravavaht Põhjamaades, kuid Eevit hinnati kõrgelt kogu jalgpallimaailma kontekstis.
Sellest annavad tunnistust rahvusvaheliste mängude järel ilmunud artiklid, seda on kinnitanud näiteks omaaegne spordireporter Heino Mikkin. Igal aastal spekuleerisid ajalehed Tipneri üleminekust mõnda teise seltsi. Tipnerit ihkasid oma rivistuses näha meeskonnad raja taga.
Ometi jäi Tipner truuks Eestile ja oma Tallinna Spordile (ainus «klubivahetus» toimus, kui punane reiim nimetas Spordi Spartakiks). Ning tööle Tipner teenis igapäevast leiba autojuhina. «Jalgpalluri lesk Helga, kes oma eluajal andis raamatu ilmumisele olulise tõuke, on teda iseloomustanud kui truud ja kodu hoidvat meest. Tipneril polnud avalikke skandaale nagu paljudel tema klubikaaslastel Spordis. Temas oli sportlikku auahnust, ent mitte beckhamlikku glamuuriiha,» nendib Lääne.
Sportlasteid võrreldes võib Tipnerit Lääne sõnutsi vabalt kõrvutada uue Eesti tuntuima vutimehe Mart Poomiga. Tipneri-aegne jalgpall oli väravavahtide suhtes üsna jõhker ning tal läks hooaegu küll luumurdude, küll muude vigastuste nahka.
Ka Tipneriga ühepikkune Poom on oma parimatest jalgpalluriaastatest pikki perioode olnud n-ö haiguslehel. Kuigi Poom on mänginud välisklubides, on publik teda igal pool omaks võtnud ja austanud.
«Natuurilt sarnanes Tipner meie tänastest sporditippudest enim ehk Andrus Veerpaluga ja küllap rahvas hindab sellist tagasihoidlikkust,» märgib Lääne.
Kui Lääne kaks kümnendit tagasi Tipneri lugu raamatusse raiuma asus, oli Eesti jalgpallist järel vaid killuke mälestusi veel elavate vutimeeste ja nende lähedaste peades. Oli lehelugusid, mis koltusid raamatukogudes. Oli raadioreportaae plaatidel, millel hoidis silma peal KGB. Mõni üksik filmilint.
Nõukogude okupatsioonivõimud kartsid mängu, mis paarikümne iseseisvusaasta vältel oli tribüünidele toonud tuhandeid inimesi. Mängu, mis oli sünnitanud kangelasi, kelle kaotustele elati ühiselt kaasa ja kelle võidud võimendasid rahvuslikke aateid. Jah, eestlased said lõpuks mängidagi, kuid NSV Liidu mudaliigas.
«Ütled «Tipner», ütled «Eesti jalgpall»,» räägib Lääne. Tipneri viis 1947. aastal siit ilmast tuberkuloos ja võib ju öelda, et ajaliselt ta justkui ei jõudnud uue võimu silmis palju halba korda saata.
Võiks filmi teha
Ometi on Mart Poomi eelse ajastu kuulsaima eestlasest jalgpalluri ja Eesti jalgpalli saatused sarnased. Sest täpselt samadel põhjustel, nagu suretati «mäng, mida eestlased niikuinii ei oska», vaikiti aastakümneteks maha mehed, kes vutimurul Eesti eest tegusid tegid nende populaarsust kardeti.
«Praegu on raske ette kujutada, kui menukas oli omal ajal Eesti jalgpalliliiga, kus mänge käisid staadioneil vaatamas tuhanded inimesed,» ütleb Lääne.
«Magnetkätega mees» avab ukse sellesse maailma. Portreteeritakse Tipneri kaasaegseid mängijaid ja klubisid, raamatus on rikkalikult pilte, mälestusi ja arhiivimaterjale.
Raamat pidi ilmuma Nõukogude aja lõpus või uue iseseisvuse alguses. Selles, et Tipneri loo ilmumine venima jäi, leidub Lääne sõnul nii head kui halba, aga peamiselt viimast.
«Olnuks ehk ühiskondlikult mõjukam asi, millest 50 aastat ei tohtinud rääkida. Nüüd jääb see rohkem ajaloo ja faktide raamatuks,» on autor enesekriitiline.
Samas loodab Lääne, et Tipneri lugu on kõnekas nüüdki, kui rahvuslik jalgpall on taas jalgadele tõusnud. Hea, et ilmus raamat, arvab ta. Kuid Tipner vääriks ka ilukirjandusteost või dokumentaalsete sugemetega mängufilmi.