Oui, yes, jah, si

Kogu Euroopa Liidus korraga toimuv rahvahääletus aitaks lõpetada olukorra, kus sisepoliitilised vaidlusküsimused varjutavad referendumi eel ELi asjad.

Prantsusmaa referendumi tulemust võiks tõlgendada kui võimsat austusavaldust väikeste, reformimeelsete liikmesriikide diplomaatidele, ametnikele ja poliitikutele, kes järelikult suutsid debatis «suurtega» oma huve liiga hästi kaitsta.

Prantslaste ei-kampaania edukaks osutunud argumente kuulates tekkis paratamatult küsimus, kui suur enamus oleks «ei» öelnud siis, kui nende käest oleks küsitud, kas neile meeldib Euroopa Liidu senine ülesehitus.

Põhiseaduse lepe ju kärbib siiski liikmesriikide vahelist konkurentsi, erinemisruumi mitmetes valdkondades ja vähendab üksikute väikeriikide võimalusi «torpedeerida» suurte algatusi – see kõik peaks prantslastele meeldima.

Ainus seletus prantslaste «ei’le» ongi seega hinnang riigi juhtivatele läbirääkijatele tulevikukonvendis ja hilisematel ülemkogudel, kus Prantsusmaa üritas saavutada veelgi enam tsentraliseeritud Euroopa Liitu kui see, mis lõppkompromissidena põhiseadusleppes kirjas.

Lühidalt ei öelnud prantslased, et neile meeldib praegune EL rohkem kui põhiseadusleppes visandatud, vaid et nad ei ole rahul oma riigijuhtidega, kes ei suutnud läbi suruda veelgi tihedamat poliitilist integratsiooni.

Muidugi ei ole see tõenäoliselt nii must-valge: kui referendumil oleks olnud näiteks neli valikut – a) nõus põhiseadusleppega; b) tahaks vähem föderalistlikku lepet; c) tahaks rohkem föderalistlikku lepet; d) ei tea leppest midagi, aga olen vastu –, siis vahest oleks isegi lepe heakskiidu saanud.

Aga selliseid küsitlusi korraldatakse ainult internetifoorumites ja sms-mängudes. Kuigi ka Holland ütleb leppele tõenäoliselt «ei», teeb ta seda õnneks vähemalt diametraalselt vastupidiste argumentidega kui prantslased.

Prantsusmaa kehtestas end

Veider on kuulata Prantsusmaa «jah»-kampaania kibestunud juhtide ja mõnede kommentaatorite seisukohti, et referendumi tulemusena on Prantsusmaa nüüd nagu president Rüütel, kes jättis minemata Moskvasse – ja nüüd see riik marginaliseerub, ta unustatakse, temast ei sõltu enam suurt midagi. Vastupidi: pühapäeval kehtestas Prantsusmaa end Euroopa keskseima jõuna, ilma kelle nõusolekuta ei juhtu midagi, riigina, kes dikteerib selle liidu tempo.

Ilmselt ei oska me veel täpselt ennustada, kuidas muutuvad Prantsusmaa seisukohad ELi poliitikas – see analüüs jäägu välispoliitika ekspertidele.

Loogiline on, et koduse elektoraadi käes ellujäämiseks peavad Prantsusmaa praegused ja väljavahetatavad tipp-poliitikud võtma Brüsselis veel jäigemaid positsioone, esitama veel karmimaid nõudmisi.

Kuid esimene ELi poliitika küsimus, mis vastust vajab, ongi küsimus põhiseadusleppe edasisest saatusest. Seega ei ole uue rahvahääletuse korral ebatõenäoline oodata ELi-poolset eripakkumist Prantsusmaale mitme punkti osas.

Kogu Euroopa Liidu poliitiline eliit on kulutanud juba rohkem kui kolm aastat enamiku oma ajast, energiast ja vaimsest võimekusest debatile põhiseadusleppe, peamiselt selle institutsionaalsete küsimuste üle.

Kas lepe lubab meile Euroopa Parlamendis viit või kuut esindajat. Kas me saame endale püsiva koha komisjonis. Kas hääletuste puhul on enamuseks riikide või elanikearvu enamus. Ja nii edasi.

Mõni ime, et selle käigus Lissaboni protsess toppama jäi. Nüüd, Prantsusmaa (ja tänase Hollandi) hääletuste tulemusena hakkab paistma, et see aeg on kulutatud asjata. Küll aga on nüüd oluline tagada, et Euroopa ei kaotaks rohkem aega. Tehes näo, nagu midagi poleks juhtunudki, ja jätkates liikmesriikides ratifitseerimisprotsessi nagu seni plaanitud, võib luhta minna veel üks aasta kuni Tšehhi ja Suurbritannia tulemusteni.

Aega ei tohi kaotada

Kui ELi valitsusjuhid ei otsusta juuni keskel toimuval ülemkogul loobuda põhiseadusleppest, peaks kaaluma (lisaks prantslastele väljateenitult mõne eritingimuse kehtestamisele) kiiresti üheaegse referendumi korraldamist üle Euroopa.

Nii nagu toimuvad Euroopa Parlamendi valimised. Ilmselt ei eita keegi pärast Prantsusmaa õppetundi positiivset mõju, mida referendumi-kampaania avaldas inimeste teadlikkuse ja osavõtu suurendamisele Euroopa-küsimuste alasest debatist.

Üleeuroopalise rahvahääletusega, kus tulemust arvutataks siiski riikide kaupa, saab kaasa aidata sellele, et debatt keskenduks tõepoolest lepingule endale, ja vähendada siseriiklike argumentide mõju.

Lisaks ei hakkaks juba selgunud hääletustulemused mõjutama järgmisi – taanlastele võib Prantsusmaa referendumitulemus ju anda lisaargumendi, et lepe ongi jama; eestlastele ja inglastele võib see aga olla just argument poolt hääletamiseks, sest kui Prantsusmaa vastu oli, no ju siis on see lepe meie huvides. Lõpuks aga aitaks üleeuroopaline referendum tagada, et prantslased saaksid viisaka teise võimaluse.

Kõige olulisem on aga kiire selgus: see tähendab kas ausat tunnistamist, et lepe on surnud, või siis prantslastele (ja hollandlastele) tehtud lisafunktsioonidega leppe kiiret üleeuroopalist rahvahääletust, et ELi juhid raiskaksid võimalikult vähe aega endavahelistele võimuküsimustele ja võtaksid sama tõsiselt ette näiteks Lissaboni protsessi, mille majandusmõjusid tunneksid tõepoolest kõik liidu liikmed. Nii võiks taastuda paljude usk Euroopa Liidu kasulikkusesse.