Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul ei ole midagi selle vastu, et Ehitustööriist Eesti meistriks tuli. Selle meeskonna kodumaised mängijad on juba aastaid mujalt üle jäänud ja välja praagitud, meeskonna nime suupäraseks lühendamine annab kohati päris huvitavaid tulemusi. Nüüd harvendasid endised luuserid tituleeritud kolleege nii, et tükid taga.
Mul pole ka selle vastu midagi, et tandem Dorbek-Rebane lõpuks kullad kaela sai. Kumbki ei ole seni kuulunud nende väljavalitute hulka, kellele korvpalliringkondades aukartlikult otsa vaadatakse. Heino Rebast saatis siiamaani ebaõnnestuja imid Baltika-päevilt, kohad mängusaalis Allan Dorbeki treeneripingi taga olid küll nõutud rahvaluule uurijate ja anatoomiaõpikute koostajate hulgas, aga mitte nende seas, kes lootsid sealt vapustavaid mänguteadmisi hankida. Nüüd pani see tandem kotti kogu Eesti korvpalli. Minu lugupidamine (ilma igasuguse irooniata)!!!
Mul pole midagi tasavägiste mängude vastu. Kui finaalmängudes ei ole emotsioone, siis kus veel? Viimase sekundi võidukorve vaataks igaüks, kes korvpalli armastab. Sellised mängud nagu finaalseerias on kingituseks igale tele- ja raadioreporterile.
Aga kui hooaja kulminatsioonipohmell üle läheb, siis mõtlen hirmuga, et Tiit Soku nahas ma küll olla ei soovi. Tema on nimelt see rahvuslik korvpallisolgipang, mida hakatakse täitma augusti teises pooles, EM-valikmängude ajal. Täitjateks on needsamad praegused tasavägistest mängudest vaimustuvad korvpallisõbrad, kõik need, kes sinnamaani kevadise seitsme finaalmängu lummuses on.
Jutt ei ole üldsegi kümnetest pallikaotustest ja möödavisatud vabavisetest per game.
Moskva AKSK kaotas ja viskas Euroliiga Final Fouril veel hullemini. Jutt on sellest, et augustis peavad Eesti liigas mängivad pallurid olema tegijad juba teisel tasemel, on the next level. Siis tuleb minna ja panna, nii et tükid taga. Vahel oli sellelgi hooajal minemist ja vahel ka panemist, aga tükke taha ei jäänud, jäid vaid pildikesed välistest efektidest.
Kui koondise põhitsenter laseb end ammu maha kantud Marek Noormetsal veerandfinaalis niimoodi kottida ja koondise abitsenter istub finaalseeriast pool aega pingil, siis ei saa kindel olla, et nad augustis, aasta kõige olulisemates mängudes endaga samamoodi toimida ei lase.
Kui otsustavatel hetkedel jookseb Eesti liigas juhe kokku enamikul koondise kandidaatidest, ei ole ma kindel, et lühiühendust ei toimu ka augustis.
Kui Müürsepp peaks mingil põhjusel koondises mängimisest loobuma, siis keda pakute tema asemele? Te võite võtta fifty-fifty või helistada Sõbrale, aga aastal 2005 sellele küsimusele vastus puudub.
Kordan üle: mul ei ole midagi tasavägiste mängude vastu. Aga ma eelistaks pigem ühepoolset finaalseeriat, kus võitval poolel pannakse tõepoolest nii, et tükid taga. Ja tasemel, mida julgeks ka väljaspool näidata. Sest siis tekib usaldus, et need mehed on kõrgete ambitsioonidega professionaalsed tegijad.
Aga selle vastu, et Ehitustööriist Eesti meistriks tuli, ei ole mul tõepoolest kõige vähematki. Ja korvpallitreenerite kutsetunnistuse saamise eelduseks peaks vähemalt sel aastal olema kõnekunstieksam Allan Dorbeki retoorikakoolis.