Topelt «ei» ELi laienemisele

Eiki Berg arvab, et kahekordne «ei» referendumil on viinud põhiseadusleppe koomaseisundisse. ELi areng võib pidurduda, kui lahendust ei leita.

Rahvahääletused Prantsusmaal ja Hollandis tõestasid veenvalt üht – ELi mastaapne laienemine hakkab hollandlaste rahakoti pihta, kasvatab prantslaste seas tööpuudust ning hägustab mõlemal juhul arusaamisi eurooplaseks olemisest.

Eeltoodust võib teha kaks järeldust.

Esiteks, rahvas ei hääletanud ELi põhiseadusliku lepingu poolt ega vastu, vaid andis hinnangu kodukootud europoliitikale, mis võimendas emotsionaalseid momente, jättes lepingu sügavama sisu avamata.

Teiseks, saadud negatiivne tulemus pidurdab Rumeenia ja Bulgaaria liitumist ning jätab Türgi sootuks külma kätte.

Ida-Euroopa vastu

Meid ei tahetud siis ega taheta ka praegu näha võrdväärsete koostööpartneritena Euroopa Liidus. Sest meil on teatavad konkurentsieelised tundlikes majandussektorites ning me võime kiiresti kohaneda uute innovaatiliste lahendustega kõrgtehnoloogia sfääris.

Me oleme ka ELi arenenumate riikide maksumaksjate jaoks ülalpeetavad ning ametiühingute jaoks tülikas odav tööjõud.

Meil on kombeks arvata, et ELiga lõimumine ei muuda ainult acquis communautaire ülimuslikuks kohaliku seadusandluse ees, vaid avab ka tööjõu ja teenuste turu uutele liikmesmaadele.

Rääkimata ülekohtusest suhkrutrahvist, mis meid ähvardab ning stabilisatsiooni ja kasvupakti tingimuste eiramisest, mis Prantsusmaad ja Saksamaad üldse ei kõiguta.

Meie, see tähendab ju isepäiseid uustulnukaid, kelle pärast ELi Tulevikukonvent kokku kutsuti.

Et reformida institutsioone sel moel, et ka pärast laienemist oleks võimalik otsuseid langetada. Et süvendada koostööd sel määral, et laienemisega kaasneks lisaks kuludele ka teatav lisaväärtus.

Nemad seal «vanas Euroopas» visandasid tulevase Euroopa piirid ja sisu, kombineerisid üksik- ja ühishuvid, näitasid rohelist tuld föderaliseerumisele ja uute liikmesriikide kaasamisele.

Samas unustades mõistliku tasakaalu ning eirates soovunelmate ja tegelikkuses teostatava õhkõrna vahekorda. Suured mõtted niisama lihtsalt ei realiseeru, sest «kuradikesed peituvad pisiasjades».

Nii jääb põhiseaduslik leping sõltuvalt vaatenurgast vähe kristlikuks, liialt liberaalseks, suurriike eelistavaks, Ühenduse ja liikmesriikide suhteid korraldavaks põhiseaduseks ja ühtlasi tohuvabohuks, millest ainult valitud isikud aru saavad.

Lepe koomas

ELi põhiseaduslik leping on koomaseisundis. Euroopa Komisjonil on võimatu ignoreerida topelt «ei-d» ning ülejäänud liikmesriikidel puudub motivatsioon selle lepingu edasiseks menetlemiseks.

Ühendkuningriigil kui uuel eesistujariigil ei ole sisemaist toetuspinda selle teema tõstatamisel või veelgi enam eestkõnelemisel. Kõik liikmesriigid saavad enam-vähem ühtmoodi aru sellest, et Nizza leping rahuldab vaid kõige minimaalsemal moel 25 liikmesriigi ühistööks vajalikke tingimusi.

Samal arvamusel ollakse ka selles, et põhiseadusliku lepingu teksti uus avamine aruteludeks ei pruugi tipneda parema kompromissiga kui see hetkel paberil on.

Olukorras, kus Prantsusmaal ja Hollandil B-plaan puudub, Euroopa Komisjon on segaduses ja eesistujalt «huvitavaid mõtteid» oodata ei ole, on põhjust valmistuda ette pikaks talveuneks.

Otsused venivad

Meil pole põhjust nende ebaõnnestumiste üle head meelt tunda. Sest puudutab see meidki. Vegetatiivses seisundis tõsiseid otsuseid ei langetata.

Suurem osa aurust läheb nüüd selgitustööle, haavade lappimisele ning ebakõlade ületamisele. Kas keegi veel söandaks rääkida Lissaboni protsessist, Türgi liitumisest või Euroopa kiirreageerimisjõudude loomisest?

Uute liikmesmaade eurotsooniga ja Schengeni viisaruumiga ühinemine võib edasi lükkuda.

Karta on, et ka ELi siseturu täielik avanemine võib venida, mistõttu pinged uute ja vanade liikmesmaade vahel löövad lõkkele.

Võrdne kohtlemine, põhimõte «üks riik = üks hääl», langetavate otsuste legitiimsus ning institutsioonide tõhus toimimine on põhilisteks märksõnadeks järgneva(te) kriisiaasta(te) jooksul. EL, mis vaevleb siseprobleemides ja majanduslikus surutises, ei ole ka välisareenil tõsiselt võetav rivaal.

ELi suhetes Venemaaga hakkab tõenäoliselt üha enam toimima bilateraalne tasand ning lähimad naabrid ja neile suunatud programmid muutuvad teisejärgulisteks. Samal ajal transatlantiline vastasseis ilmselt leevendub. Ja see on positiivne.