Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2031147t1h982f.jpg)
Keiu Kaljujärv (30) tutvus oma esimese lapsega, kui too oli paarikuune. «Teadsin esimesest pilgust, et temast saab minu poeg,» kinnitab naine.
Jakob oli imeilus beebi: kaks suurt silma ja klaar jume. Õnnelik Keiu helistas abikaasale ja hõiskas: «Tead, ta on nii targa näoga!»
Keiu lapsendamissoov oli surmkindel, kuigi ümbritsejaid võis see panna imestama. «Olete ju veel nii noor,» ütlesid arstid, samuti arvasid lähedased. Aga noore naise kannatus oli katkemas, sest ta oli last soovinud juba mitu aastat!
Saara tulek
Tagantjärele taipab Keiu, et tema üle oli võtnud võimust paaniline hirm lastetuse ees. Pojakese lapsendamisest möödus vaevalt kuu, kui Keiu jäigi lapseootele. «Siis valitses minu hinges tõeline segadus,» tunnistab naine. Hetkeks tundus talle isegi, et uus laps on justkui segaja, kes hoolega planeeritud pereidülli sassi lööb.
Segadus kadus hingest ruttu, aga raske oli ikkagi rasedust ja beebit ühekorraga ei olnud ta ju planeerinud! Tillukese Jakobi eest tuli hoolitseda, süda läikimas ja väsimus kallal. Pärast tütre sündi läks tarvis kaksikute vankrit, millega poeuksest sisse ei mahtunud.
«Mäletan üht ööd meie vanas kodus, istusime koos Hannesega kurnatuina elutoa põrandal ja hoidsime kätega peast. Olime niiiiii väsinud, sest Jakobil tulid hambad ja ta oli ööde kaupa üleval, tilluke Saara aga tahtis öösiti mitu korda süüa,» meenutab Keiu. Õnneks oli abikaasa superhoolitsev!
Ka enne abiellumist olid Keiu mõtted ja tegemised lastega seotud. Kümmekond aastat tagasi töötas nooruke tudengineiu Keiu Tonts laste turvakodus ja organiseeris linnalaagri vanemliku hooleta lastele. Seejärel juhtis ta koos Kai Kapiga Tartu kasulaste projekti ja aitas lapsi hooldusperedesse.
Aastate eest kasulaste teemal intervjuud andes teatas Keiu tagasihoidlikult, et tal on nüüd uus perekonnanimi Kaljujärv. Ja veel mõne aja pärast kuulsin, et tal endalgi on kasulaps. Noor naine sattus taas ajakirjanduse huviorbiiti intellektipuudega noortele rajatava Maarja küla juhatajana, aga siis juba kahe lapse emana ja tuntud näitleja abikaasana.
Kuidas Keiu kuulsa näitlejaga tuttavaks sai? Keiu muheleb: «Ei olnud midagi väga romantilist.» Tüdruk käis sageli Vanemuises, kus töötas tema õde Anu. Kord kohtas ta teatri ees Hannes Kaljujärve, kes kutsus neiu Toomemäele jalutama. See oli kaunis kevadine päev. Nii see lugu algaski.
Esialgu otsis Keiu ise vastust küsimusele kas ta on armunud nimekasse näitlejasse või inimesse? Ta leidis sellele positiivse vastuse. Vanusevahet ei tajunud ta tollal üldse. Alles nüüd on ta vahel mõttes arvutanud, kui vana on abikaasa laste koolimineku ajal. «Kui mina sündisin, oli ema 40 ja isa 45. Algklassides märkasin, et isa on teistest papadest eakam. Aga see oli üürike aeg,» meenutab ta. Keiu kasvas pere pesamunana, õde on temast vanem 15 aastat, vend 10 ja järgmine õde 5 aastat.
Kuulsuse varjus
Abikaasa tuntusega tuli harjuda. «Alguses oli kentsakas tunne, kui mõni möödamineja sosistas näe, see on see näitleja,» tunnistab Keiu. Või teretati, tuldi ligi ja küsiti autogrammi. Ainuke aeg, mil märgati mind ennast, minu töid ja tegemisi, oli Maarja küla juhtimise aeg, tunnistab Keiu. Aga ta ei kahtle perele pühendumise otsuse ainuõigsuses.
Keiu on kuulnud, et näitlejate peredes tekib vahel rivaalitsemist kumb saab rohkem avalikku tähelepanu. «Meil seda pole, sest teen vaikset ametnikutööd teatri sisekommunikatsiooni juhina,» muheleb Keiu. Tore oli see, et tegime teatrisse lastetoa, nüüd siis ka n-ö meestetoa ehk Kaarel Irdi nimelise vipitoa, kiidab ta.
Siiski ütleb kuklatunne naisele, et teatriski on ta tuntud eelkõige kui nimeka näitleja abikaasa.
Noor naine on paljusid üllatanud oma avatusega. Ta on rääkinud lapsendamisest avameelselt ja ütleb, et kavatseb sellest peagi kõnelda ka viieaastase Jakobi endaga. Poiss on selleks piisavalt suur, leiab ema.
Kas endassesulgumine poleks perele lihtsam? «Ehk on minu avatusest ja kogemusest kellelgi abi,» põhjendab noor naine. «Äkki see julgustab kedagi?» Läänes on avatus nii loomulik, lapsendatud lastega pered vahetavad kogemusi ja tegutsevad toetusrühmades.
Sotsiaalpedagoogiks õppinud Keiu tunnistab, et on meie sotsiaalsüsteemis pettunud. Kõrvalt vaadates näib see liiga ametnikukeskne, need on vaid ilusad sõnad, mida öeldakse lastekaitsepäeval või aasta ema ja isa valimisel. Neid, kes teevad sotsiaaltööd pühendunult, on vähe.
«See süsteem ei kutsu mind praegu, vaatamata sellele, et minus on tugev õiglustunne,» ütleb ta. «Püüe kedagi aidata, anda ja hoolitseda see on ju ürgnaiselik soov,» lisab ta.
Pere keskel
Praegu on Keiu langetanud kaalukausi ilmselgelt pere poole. Katusealune elamine Karlovas on armas ja hubane ning täidetud 5-aastase Jakobi ja 4-aastase Saara jooksumüdinaga. Laupäevasel pärastlõunal istub Jakob oma toas teleri ees ja paneb segamist ilmselgelt pahaks.
Tegus ja liikuv Saara aga nõuab pidevat tähelepanu nii emmelt kui ka külalistelt. Keiu püüab anda intervjuud ja olla samal ajal Saarale juuksurimodelliks. «Ole paigal ja ära räägi!» pragab emme soengu kallal pusiv väike tüdruk.
«Mul ju ainult suu liigub,» vabandab emme.
Pildistamisele avaldavad lapsed esialgu kindlameelset vastupanu, kuid lõpuks leebub isegi Jakob. Saara aga on muutunud ülimalt armulikuks ja teatab: «Selles ja selles toas ma naeratan » Vahvate laste emme naeratab nagunii. e