Tartu linnapea Laine Jänes kirjutab oma vastuses Kristjan Vanaseljale, et Tartus on rattaga liikumise võimalusi rohkem kui vaid Küüni tänaval ja neid näeb jalgratturitele mõeldud viitasid jälgides.
Mitte paremaks, küll aga halvemaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mina aga väidan, et Tartus on praegu jalgrattaga liiklemiseks vähem võimalusi kui näiteks viis aastat tagasi, mil linnavalitsusel valmis teemaplaneering «Jalgrattateede arenguskeem». Tartu linnavalitsus ei ole selle aja jooksul suutnud võimaluste ahenemist peatada, rääkimata uute loomisest.
Küsigem endalt, mis on jalgrattaga liikleja jaoks Tartus viimase viie aasta jooksul tegelikult muutunud. Viis aastat tagasi võis jalgrattaga linnatänavatel liigelda ja lapsed võisid kõnniteedel sõita, nüüdseks on muutunud vaid see, et ka täiskasvanud on kohati kohustatud kõnniteel sõitma.
Suurejoonelisest viidasüsteemist on aga kasu ainult mittetartlastel, sest tartlased teavad niigi, kuidas pääseda Tähtverest Veerikule ja Tammelinnast Karlovasse. Ilmselt on nii, et need ratturid, kes eelistasid siis kõnniteel sõita, sõidavad nüüdki kõnniteel, aga osa nendest, kes eelistasid sõiduteed, nüüd enam autodega koos sõita ei julge ja on pidanud alternatiivi puudumisel jalgrattaga liiklemisest loobuma.
Seega, ükskõik kui head kavatsused Tartu linnavalitsusel ka ei oleks, tuleb ometi tunnistada, et kavatsused selle aja jooksul vilja kandnud ei ole ja võimalused jalgrattaga liigelda on hoopis kahanenud.
Seniste jalgrattateede toimimatusest annab tunnistust sama uuring, mida linnapea tsiteerib. Miks muidu «eelistavad jalgratturid liigelda sõiduteel»? Kas mitte sellepärast, et jalgrattateedel ei ole see võimalik?
Selle asemel, et tunnistada jalgrattaliikluse võimaluste halvenemist ja projektide täitmata jäämist, on linnavalitsus püüdnud teha head nägu ja varjata tegelikke probleeme. Värske näide sellest on linnapea väide, et ohutuse huvides on paigaldatud jalgratturite foor Riia tänava ületuskohale.
Selle teo potjomkinlusest saab aru, kui küsida, mida on see tegelikult jalgratturitele muutunud. Enne pidi jalgrattur liikluseeskirja kohaselt rohelise jalakäija kujutisega fooritule ajal jalgratast käekõrval üle Riia tänava tõukama, nüüd aga võib ta sealt üle sõita sama rohelise fooritulega, millele on lisatud jalgratta kujutis.
Jääb arusaamatuks, kuidas ja kelle ohutust see muudatus on suurendanud ja miks on nii väike muudatus nii suure kella külge riputatud.
Suurem osa Tartu praegusest nn jalgrattateede võrgust on samuti osa püüust näidata asju paremas valguses. Need jooned rattateede skeemil ja arvud aruannetes näevad küll kenad välja ja petavad nii mõnedki ära, aga tõsisel liiklejal ei ole nendest päriselus mingit kasu.
Kas ükskõik mis kriteeriumide alusel on näiteks võimalik klassifitseerida Kesk tänavat kui jalgrattateed? Siit ka küsimus: kas linnapea mainitud uus jalgrattateede põhivõrgu eelprojekt, mis näeb ette pidevaid kahesuunalisi jalgrattateid kesklinnast linnapiirini, lõpeb ka päriselus valgete joonte tõmbamisega kõnniteele ja viitade paigaldamisega? Raske on uskuda, et praegune aastaeelarve (2,24 miljonit krooni kõnni- ja jalgrattateedele kokku) midagi enamat võimaldaks. Kui aga on midagi enamat plaanis, siis paluks linnavalitsusel ära näidata selle reaalsed ja pikaajalised finantseerimisallikad.
Samal teemal: Kristjan Vanaselja «Skeemi pidi ei saa sõita, 18.05.;
Laine Jänese «Jalgrattateedest mitte ainult oponendile», 23.05.