Kütuseaktsiis peab minema teedesse

Heido Vitsur kirjutab, et kuigi teedevõrgustik on iga riigi tähtsaim infrastruktuuri osa, on aastaid teedeehitust alarahastatud. Selleks, et autoliiklus väljaspool põhimaanteid päris otsa ei saaks, tuleks kütuseaktsiisist laekuv raha suunata taas teedesse.

Seda, et Eestimaal teed ja tänavad viletsavõitu on, teavad meil kõik. Ka see, et meil iga aastaga järjest suurem osa autoteedest aina auklikumaks ja kulunumaks muutub, pole enam ammu uudis.

Päris kindlasti on aga paljudele uudiseks see, et meist veerandi võrra vaesemates Lätis ja Leedus on viimastel aastatel hakatud iga riigimaantee kilomeetri kohta kulutama tunduvalt rohkem raha kui meil. Nii tuleb iga meil riigimaanteede kilomeetri kohta kulutatava 8,2 tuhande asemel Lätis 10,1 tuhat ja Leedus 12,5 tuhat eurot.

Teed vananevad kiiresti

Seetõttu ei ole põhjust imestada ka selle üle, et 95 protsendil meie teedest on teekatete keskmine vanus iga aastaga kasvanud 7–8 kuu võrra. Nii on meil praeguseks tugimaanteede katte keskmisest kahekümneaastasest vanusest saanud juba kakskümmend viis aastat.

Sama vilets või isegi halvem on olnud ka kõrvalmaanteede saatus. Nende teede kergete katete keskmine vanus on sama aja jooksul suurenenud kolm ja pool aastat. See on, nende teede katteid arvesse võttes, veel enam muret tekitav kui tugimaanteede katete vananemine. Vahemärkusena olgu öeldud, et just kõrvalmaanteed moodustavad meie riigiteede fondist põhiosa – ümmarguselt võetult terve kolmveerandi.

Põhjust, miks nii on läinud, ei ole raske otsida – see on kõigile kättesaadav riigikogu viimase kolme aasta otsustena.

Vargne teede lagundamine

Esimene samm teede olukorra halvendamisel tehti 2002. aasta eelarveseaduse muutmisel, kui teeseadust hakati tõlgendama nii, et välisabi vahendeid hakati arvama riigieelarvest teehoiuks ettenähtud raha sisse. Varem oli teeseadusega ette nähtud, et teehoidu tuleb riigil rahastada ulatuses, mille suurus vastab vähemalt 75 protsendile kütuseaktsiisi kavandatavast laekumisest. Lisaks sellele võis teedeehitust rahastada veel laenude või Euroopa Liidu abirahade toel.

Ja nii läkski, et pärast sellist seadusemuudatust eraldas riik ise oma teede korrashoiuks ainult mõnevõrra rohkem kui poole teeseadusega ette nähtust.

See, 2003. aastal alguse saanud teede lagundamise poliitika viidi kindlale seaduslikule alusele selle aasta 1. jaanuariks. Siis kadus teeseadusest teedele kütuseaktsiisist eraldamise määr ja selle asemele sätestati, et teedehoiu rahastamiseks nähakse riigieelarves ette kulud üldsummas, mille suurus vastab vähemalt 75 protsendile kütuseaktsiisi ja 25 protsendile erimärgistatud kütuseaktsiisi kavandatavast laekumisest.

Tulemuseks oli tõsiasi, et 521 miljonit krooni välisabi ei täiendanud sel aastal meie teedeehituse niigi tagasihoidlikku programmi, vaid üksnes asendas valitsuse poolt teedeehituselt äratõmmatud raha.

Siinjuures ei tohi unustada veel seda mõju, mida välisabi kasutamine avaldab investeeringute paiknemisele. Nimelt saab välisabi kasutada üksnes meie 1600 kilomeetri pikkuse põhimaanteede võrgu renoveerimisel, mis omakorda tingib ka riiklike vahendite kontsentreerimise nendele samadele teedele, mistõttu kõik muud teed jäävad paratamatult vaeslapse ossa ja lagunevad edasi.

Praeguseks on suure osa meie riigimaanteede olukord muutunud nii halvaks ja jaanalinnu mängimine teedeehituse finantseerimises tuleb viivitamatult lõpetada.

Lõpetame jaanalinnumängu

Eesti teed on küll üle ootuste hästi vastu pidanud, kuid nüüd nad tõesti lagunevad. Ja siin ei olegi midagi imestada, sest Soome ja Rootsi kogemuse põhjal tuleks meie kliimavöötmes teekatteid uuendada praeguse 25 aasta asemel iga kümne või isegi iga kaheksa aasta tagant. Tõsi, kümme-kaheksa aastat teekatte keskmise vanusena ei ole meile lähema kümne aasta jooksul veel jõukohane, kuid me peame endale aru andma, et veel vähem võimalik on püüda edasi rühkida sellises taktis, kus teekatete keskmine vanus on 25 aastat ja kasvab iga aastaga. See tähendaks väljaspool 1600 km pikkust põhiteede võrku autoliikluse peatset lõppu.

Paraku on aga just teed iga riigi tehnilise infrastruktuuri üheks kõige olulisemaks ja mis teha, ka kõige kallimaks osaks ning riigi majanduse efektiivsuse aluseks.

Kui me ei taha oma senist majandusedu maanteede või linnatänavate aukudesse uputada, peame lõpuks ometi hakkama teedeehituse finantseerimisega tõsiselt tegelema ja loobuma suhtumast teedeehitusse kui kohta, kust äravõetud miljoneid on mõnus märkamatult kuhugi mujale suunata.

Esimeseks sammuks sellel teel oleks taastada olukord, et teedele läheks 75 protsenti mootorkütuse aktsiisist ja lisaks sellele veel välisabina saadud vahendid.

Järgmise ja suurema ülesandena tuleks aga välja töötada selline teedeehituse ja korrashoiu programm ning finantseerimise kava, mille realiseerimise tulemusel väheneks meie teede katete vanus järgmise 15 aasta jooksul praeguselt 20–25 aastalt näiteks 15–20 aastale. Sealjuures ei tohi me unustada ka linnatänavate ja kohalike teede vajadusi.