Välisministeeriumi asekantsleri ametist Euroopa Liidu välispoliitika juhtkeskusesse lahkuvast Riina Kionkast on saanud endisele välisministrile Kristiina Ojulandile avaliku kättemaksu teostaja, kirjutab Hannes Rumm.
Ilus tunnustus ja magus kättemaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Saksamaal suursaadikuna töötanud Riina Kionka eelmisel aastal tagasi Tallinna kolis, siis ta lubas lastele, et järgmised kolm aastat elatakse Eestis.
Nüüd on Tasuja (7) ja Krõõt (6) ema-isa peale pahased, sest taas tuleb kohvreid pakkida ja kooli minna hoopis Brüsselis. «Me kõik lootsime, et jääme seekord Eestisse kauem,» tunnistab Kionka. «Lapsed heidavad meile ette, et murrame lubadust olla siin vähemalt 34 aastat.»
Aga muidugi ei suutnud Riina Kionka ja tema abikaasa Lauri Lepik vastu panna kiusatusele teha üle pika aja mõlemad korraga põnevat erialast tööd. «Oleme korraldanud kooselu lähtudes printsiibist chacun son tour igaüks saab oma korra,» kirjeldab Kionka diplomaatide keerulist abielu.
Riina oli koduperenaine siis, kui Lauri Lepik töötas Washingtoni saatkonnas «number kahena». Lauri pidas koduperemehe põlve ajal, mil Riina Berliinis suursaadikuna ametis oli. Nüüd alustab Riina tööd Euroopa Liidu välispoliitika juhtkeskuses ning Lauri saab tööd Eesti NATO delegatsiooni koosseisus.
«Avastati» alles nüüd
Ajakirjandus «avastas» enda ja kogu avalikkuse jaoks selle vaheda mõistusega diplomaadi alles nüüd, kui Eesti riik temast ilma jääb. See on nii ülekohtune, et Eesti head riigiteenistujad pälvivad oma töö eest avalikku tunnustust ainult siis, kui nad lahkuvad rahvusvahelisele tööturule.
Riina Kionka trump diplomaadina on suurepärane analüüsioskus, võime leida lahendusi Eesti huvide kaitsmiseks keerulisteks riikidevahelistes suhetes. Kitsamas ringis on Kionka lisaks tuntud kui suurepärane kõnedekirjutaja. Ise tunneb ta selle üle rõõmu, et see osa tema tööst on avalikkuse eest varju jäänud.
«Kõnedekirjutaja peab jääma tagaplaanile,» kirjeldab ta seda haruldast ametit. «Kirjutaja koostöös teistega paneb sõnumi paika ja kirjutaja ise paneb sõnad ritta, selle juures peab ta tabama ka kõneleja isiklikku stiili ja jääma kõneleja iseloomule truuks. Ja niipea kui sõnad poliitiku suust välja voolavad, saavad neist poliitiku sõnad.»
Kõnedekirjutaja ametiga käib kaasas pidev frustratsioon selle pärast, et suure armastusega kujundatud laused toovad kogu aeg kellelegi teisele loorbereid. «Kõnedekirjutajad põlevad ruttu läbi Valge Maja kõnedekirjutajad pidid kestma keskmiselt 18 kuud,» toob näiteks daam, kes on kirjutanud kõnesid ja artikleid muu hulgas Lennart Merile, Jüri Luigele, Riivo Sinijärvele, Trivimi Vellistele, Tiit Vähile ja Toomas Hendrik Ilvesele.
Riina on mitmekülgne isiksus. Eelmisel suvel tegi lapsest saati trompetit mänginud Kionka väikse kontsertreisi Viljandis, Valgas ja Kohtla-Järvel Berliinis tegutsenud amatöörorkestri Otto Sümfoonikud koosseisus.
Kättemaks Ojulandile
Brüsselisse tööle asudes rääkis Kionka südamelt ära selle, mis talle ja paljudele kolleegidele Kristiina Ojulandi ametiajal oli sinna kogunenud. Küsisin, miks otsustas Riina Kionka välisministeeriumist lahkuda Kristiina Ojulandile avaliku kättemaksu teostajana?
Vastus on väga kirglik: «Olen üle 12 aastat töötanud Eesti diplomaadina, ma armastan välisministeeriumi. Ministeeriumile on viimase kolme aasta vältel tehtud liiga ja selle kaudu on ka riigile ja riigi välispoliitikale liiga tehtud. Et ise lahkun, on mul vabadus, mis paljudel teistel puudub, ja kohustus rääkida tõtt. Teen seda mitte kättemaksuhimus, vaid lootuses, et asi paraneb.»
Ojulandi arvustab Kionka karmilt seetõttu, poliitikategijate ring välisministeeriumis kitsendati nii pisikeseks ja tervete osakondade arvamus jäeti ära kuulamata, spetsialistide soovitustega külmalt ei arvestatud. Informatsiooni hoiti nii kiivalt teatud ringis, et ei olnud võimalik enam töötada. «Tihti said Eesti diplomaadid välismaal oma väljamaa kolleegidelt teada, mis Eesti oli teinud või otsustanud,» pahandab Kionka. «Tekitati teatud isikukultus, mida iseloomustas arvamus, et ministri tahe on seadusest kõrgem, seda näiteks personalipoliitikat ajades.»
Juhe Ameerikaga
Euroopa Nõukogu juures asub Kionka tööle tuntud briti diplomaadi ja välispoliitilise mõtleja Robert Cooperi alluvuses. «Cooperiga olen vaid kaks korda näost näkku kohanud,» tunnistab Kionka. «On neid inimesi, kes räägivad rohkem ja kiiremini kui nad mõtlevad. Cooper tundub vastupidine olema, et suuvärk ei jõua teinekord lennukatele mõtetele järele.»
Kionka tööks on olla üheks ühendavaks juhtmeks euroliidu ja USA vahel. Kuidas nende suurvõimude suhteid iseloomustada? «Vaatamata kõigele, mis Iraagi sõja eel juhtus, on USA ja EL teineteisega tegelikult majanduslikult ja kultuuriliselt tihedalt kokku punutud. Sellepärast kasutavad pooled seda suhet kui kanalit, mille kaudu arutada mõlemale huvipakkuvaid probleeme, nagu Lähis-Ida rahuprotsess, Iraani või Hiina relvaembargo, Kyoto protsess jne. Aga nagu aeg-ajalt tuleb lillepeenart umbrohust puhastada, tuleb ka seda kahepoolset suhet per se hoida. Saan aru, et sellega ja analoogiliselt ka Kanadaga hakkangi tegelema,» annab ta ülevaate tulevasest tööst.
----------------------------------------------------------
Riina Kionka
Sündinud Detroidis, Michiganis
Haridus: 1983. aastal lõpetas Michigan State University saksa keele ja rahvusvahelise poliitika alal
1986. aastal sai ta magistrikraadi Columbia Ülikoolist sovjetoloogia alal.
1988-1989 õppis Bonni Ülikoolis DAADi stipendiumiga
Töökohad:
1995. aastal alustas Riina Kionka tööd Eesti välisministeeriumis
1996. aastal võttis akadeemilise- ja emapuhkuse
1999. aasta detsembris kaitses doktoridissertatsiooni rahvusvaheliste organisatsioonide mõjust sisepoliitikale.
2000. aasta kevadel asus tööle välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonda
2000-2004 töötas Eesti suursaadikuna Saksamaa Liitvabariigis
Perekond: Abielus, kaks last
Vabal ajal tegeleb trompetimängu ja tervisejooksuga