Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Kõige eestilikuma kehakatte otsingul

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Liisa Murdvee ja võidutöö – kaltsuvaibatehnikas mantel.
Liisa Murdvee ja võidutöö – kaltsuvaibatehnikas mantel. Foto: Marina Puškar

Rõivakonkursi «Eesti-Keha-Kate» parimate tööde väljapanek on suursündmus nii rahvakunsti edendamise kui ka moevallas. Laureaatide väljakuulutamisel oli Eesti Käsitöömaja puupüsti täis naisi memmedest pisibeebideni.

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt aasta eest välja kuulutatud konkurss, mille eesmärgiks oli rahvuslike käsitöötraditsioonide toel luua nüüdisaegseid rõivaid, tõi kokku 120 võistlustööd 91 autorilt. Neist 22 esitas hindamiseks rohkem kui ühe töö.

Enne lõplike tulemuste selgitamist toimusid kohalikud konkursid Virumaal, Läänemaal ja Pärnus. Jaanuaris korraldas liit soovijatele ideede kinnistamiseks ja inspiratsiooni ärgitamiseks Eesti Rahva Muuseumis õppepäeva.

Kindad kaitsevad

Etnograafiateadlased Vaike Reemann, Ellen Värv ja Reet Piiri esinesid seal rõiva ja rahvakunsti seoseid käsitlevate ettekannetega. Reet Piiri loeng, mida illustreerisid esemed muuseumi arhiividest, oli ülevaade naispere sajandipikkusest huvist rahvuslikke traditsioone moega siduda.

Sellest kõnelevad 1920ndatel valmistatud moerõivad, 50ndatest pärit rahvuslike tikanditega ballikleidid väliseestlaste poolt annetatud garderoobidest ja kollektsioonid Tallinna Moemaja aegadest, kus rahvuslik teema kohustuslikuna kaks korda aastas toimuvate moeetenduste kavasse kuulus.

Reet Piiri aimab mõnegi võistlustöö puhul õppepäeval saadud tõuget ja jätku olemasolevale: 3. preemia pälvinud Maaja Kalle linased lastekleidid, mis moemaja kollektsioonina muuseumi arhiivis, või 4. koha saanud Aina Kirsipuu Setu pikk-kuue lõikega mantel, mille kindad varemalt vöö vahele torgatuna «kurja silma eest kaitsesid», kuid nüüd võtnud pealepandud taskute kuju.

Kaltsumantel

Konkursi võidutöö, Tartu Kunstikooli lõpetanud tekstiilikunstniku Liisa Murdvee kaltsuvaibatehnikas mantel ja jakk esindasid nii traditsiooni kui ka moekust, mida žürii arhailise eheduse kõrval võistlustöödest ilmselgelt leida soovis.

Erinevate põlvkondade esindajaist koosnev žürii – moekunstnik Saima Loik auväärseimas eas ja SuperNoova 2004 võitja, keraamikatudeng Kriss Soonik noorimana – oli üksmeelne kultuurselt ja professionaalselt teostatud ainekäsitluse osas.

Teise preemia omaniku Tiina Reeseni linased kleidid emale ja lapsele paistsid just selle poolest silma. Baltikas rõivaste konstruktorina töötav autor tegi lõiked tänapäevaseks, kuid säilitas seelikute-jakkide-põllede ja kaunistuste asetuse proportsioonid.

Veenika Västriku, Annika Pakku ja Merle Alamaa Juuru triibuseelikukangast blusoonides leiab traditsiooni lõhkumist ja jätkamist – street-style´ilik robustsus sobib hästi kokku kördikanga jämeda iseloomuga, trendikas noortepärasus on saanud turvalise kuue.

Pärand mobiilitaskuga

Paljude tööde löövus peitub professionaalses käsitööoskuses, mis mõeldud rohkem ligidalt vaatamiseks kui lavaefektiks.

Kindlateks favoriitideks selles kategoorias olid Kerttu Varik-Cautherey imepeene tikandiga linased pluusid ja Urve Kangro elastses silmkoes Setu kaunistustega kleidid.

Irina Nõgu jämeda tikandiga sõba seevastu oli kujukaks näiteks lihtsa riidelaiu kunstipäraselt dekonstrueerimise võimalusest, hea tahtmise juures võib rahvapärandi tuletiselt isegi mobiilitasku leida!

Maria Melnikova maalitud põll ja seelik ning pastlanööritisega vest on Anu Raua poolt Heimtalis juhendatud praktikaülesande fantaasiaküllane jätk.

Kunstiakadeemia III kursuse moetudeng sai lisaks žürii tunnustusele ka Ivo Nikkolo ja Põhjamaade Nõukogu eripreemia. Eripreemiate rohkus saatis ka Kersti Loite triiburiidest kantide ja «gardeeniaõiega» valget kostüümi, mille tiitliks Eesti Chanel.

Vaimukaid mõttesähvatusi leidus veel paljudes töödes. Neist lihtsaima teostusega Eve Sisa fototrükis ehiste ja sõlgedega T-särgid, mida võiks kohemaid tiražeerida.

Ka kõige noorema žüriiliikme eripreemia-tööle, kummiga kaela käivale Muhu tikandiga meestelipsule, leiduks massiturgu.

Kehakattekonkurss ei jää esimeseks ega viimaseks, järge on oodata kahe aasta pärast. Enne aga toimuvad konkursid parima «eesti-mängu-asja» ja «eesti-pihu-asja» leidmiseks.

Näitus Eesti-Keha-Kate on avatud 27. juunini.

Tagasi üles