Sügis tuleb e-hääletusega

Ülle Madise kirjutab sellest, et e-hääletus on oluline eelkõige sirguvat põlvkonda silmas pidades, sest nemad, olles kasvanud tele ja interneti, mitte raamatute seltsis, suhtuvad ka valimistesse teisiti kui praegused kolmekümnesed.

Kui inimestelt küsida, miks nad valima ei lähe, siis vastuseid on igasuguseid. Küll öeldakse, et pole kedagi valida, pole aega või lihtsalt ei viitsi minna.

Küllap on tõetera ranges vastuses, et need, kes ei viitsi minna või ei tea, keda valida, tulebki ühiskonna asjade otsustamisest eemal hoida. Teiselt poolt peaks valimistel välja tulema erinevate huvide ja maailmavaadete kandepind ühiskonnas, selguma neist igaühe mõjukus otsustamisel. Järelikult peaksid valimised olema korraldatud nii, et kõik saavad osaleda ja võimalikult osalevadki.

Kui valimised muutuvad ainult teatud ea, varanduse või hariduse poolest eristuva osa asjaks ühiskonnas, pole kaugel hetk, mil ühiskonna seniseid mängureegleid enam ei austata ja rahvas kaugeneb esinduskogudest lõplikult.

Tulevastele valijatele

Lähema kümne aasta vältel saab hääleõiguslikuks põlvkond, kelle suhtumine elutemposse ning avalikesse teenustesse ja toimingutesse, sealhulgas valimistesse, on põhimõtteliselt teistsugune kui praegustel üle kolmekümnestel.

Need noored on kasvanud arvuti ja teleri, mitte enam raamatute najal. Neil ei olegi traditsioonilise panganduse ega isegi haldusmenetluse kogemust. Pangatehingud tehakse, passi taotletakse, ametlikku infot saadakse interneti vahendusel. Selle põlvkonna inimesed ei tule selle pealegi, et pärast internetipangas tehtud tehingut lasta kontoliikumised välja trükkida, et näha, kas ja kuhu raha ikka läks.

Vajadus tuua hääleõiguslikuks saav põlvkond hääletama ja «hoida» hääletajate hulgas neid, kes ühel hetkel e-maksuameti, e-panganduse ja tempo kasvu taustal enam jaoskonda valima ei läheks, on põhjus, miks e-hääletamise teemaga on üldse mõtet tegeleda.

Usu küsimus

Kahtlemata on e-hääletamise rakendamine mõneti riskantne. E-hääletamise süsteem võib ju töötada laitmatult, kuid ebaõnnestumiseks piisab sellest, et e-hääletus näib ebaaus.

Nii nagu on juurdunud usk paberist hääletamissedelitega toimuva valimise aususse, olgugi et hääletamiskorda ega praktikat ei tunta, võib juurduda usk e-hääletuse ebaaususesse. Ikka on see, kuidas paistab, tähtsam sellest, kuidas on.

Oktoobris toimuvatel kohalikel valimistel tuleb aga interneti kaudu hääletamist võimaldada sõltumata sellest, kas kolm aastat kehtinud e-hääletamise seaduse parandused jõustuvad või mitte.

2002. aastal seadusesse kirjutatud jõustumissäte, mille järgi e-hääletamist ei korraldata enne 2005. aastat, on aasta algusest oma e-hääletamist edasilükkava tähenduse kaotanud. Nõudest, et riigikogu teeb e-hääletamise rakendamiseks eraldi otsuse, loobuti teadlikult. Järelikult on praegu küsimus vaid selles, kui ulatuslikult on e-hääletamise kord seaduses lahti kirjutatud ning millised on e-hääle muutmise võimalused.

E-hääletamine on igal juhul lubatud vaid eelhääletamise päevadel, see tähendab valimisnädala esmaspäevast kolmapäevani. Iga hääletaja kohta läheb e-hääletamisel arvesse üks hääl.

Neljapäevast laupäevani võrreldakse hääletajate nimekirju ja kõik väljaspool elukohajärgset jaoskonda antud hääled on vajadusel võimalik tühistada.

Kui selgub, et kodujaoskonnas antud hääl on juba valimiskastis, kust seda enam kätte ei saa, tühistatakse kõik teised hääled. Nii on see praegu ja nii jääb see ka muudatuste järel. Seega jääb sõelale küsimus, kui avarad peavad olema e-hääle muutmise võimalused.

Jõusoleva seaduse järgi saab interneti kaudu antud häält muuta ainult pabersedeliga elukohajärgses jaoskonnas eelhääletades.

Vaidlusaluste muudatuste järgi saaks e-häält muuta e-häälega või siis pabersedelil häälega, seda samuti ainult eelhääletamise päevadel, kuid lisaks elukohajärgsele jaoskonnale ka jaoskonnas väljaspool elukohta.

Hääle muutmise vabadus

E-hääle muutmise võimalust on vaja, sest demokraatlike valimiste üks alustala on valimisvabadus. Hääletaja õigus valida just see erakond või kandidaat, keda ta soovib, kartmata hukkamõistu või lootmata tasule.

Valimisvabaduse kindlustamise peamised abinõud on karistused häälte ostu ja muu seda vabadust rikkuvate tegude eest ning hääletamise salajasus.

Internetis hääletamisel ei saa riikliku sunniga tagada, et hääletaja hääletab üksinda ja teda ei mõjutata. See jääb valija enda otsustada. Küll aga peab riik tagama võimaluse hääletajal oma tegelik tahe maksma panna. Hääle muutmise lubamisega see võimalus antaksegi.

Ühtlasi vähendab hääle muutmise võimalus häälte ostmise mõttekust. Lisaks kriminaalkaristusele riskib ostja ju sellega, et «ost» ebaõnnestub.

Esiteks jääb valijale võimalus müüdud häält oma tegeliku soovi alusel muuta, teiseks tuleb valimistulemuse mõjutamiseks kokku osta märkimisväärne kogus hääli, mis tähelepanu äratamata pole võimalik.

Mugavus on tähtis

ID-kaardi loovutamine koos isikutuvastust ja digitaalallkirja andmist võimaldavate koodidega on aga ülimalt ebamõistlik: digitaalallkirja loovutaja riskib kogu oma varaga, võimaldades ostjal teha enda asemel kõiki võimalikke tehinguid.

Mõistagi võidakse praktikas tehtud valikut muuta ka siis, kui mingit ebasoovitavat mõju polnudki. Valija võib lihtsalt ümber mõelda. See pole aga e-hääletaja privileeg – sama võimalus on pabersedeliga väljaspool elukohta hääletanud eelhääletajatel. Pealegi on riigi ülesanne tagada hääletajate formaalne võrdsus, sisulise võrdsuse tagamine pole tegelikult võimalikki.

Valija, kes soovib viimase hetkeni kandidaatide kohta teavet koguda, peaks eelistama hääletamist valimispäeva õhtul. Valik on vaba.

Võib küsida ka nõnda: miks ei tohi hääletamist teha mugavamaks, tõsta selles valdkonnas avaliku teenuse kvaliteeti?

Miks välismaalt kirja teel hääletamine ja eelhääletamine ning muud mugavad hääletamisviisid tohtis sisse seada, aga e-hääletamist enam mitte?

Muidugi on kõige kindlam e-hääletamisest distantseeruda: võib ju juhtuda, et pärast hakatakse süüdlasi otsima.