Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«Mina olin siin» ja mis on selle ü(m)ber

Sass Henno on alustanud jõuliselt, võites viimase romaanivõistluse. Aeg näitab, kas püssirohtu jätkub ka edaspidiseks. FOTO: Peeter Langovits

Alustuseks – see on esimene algupärane teos, millel on leheküljelised reklaamid ajalehes. See peaks olema ka esimene teos, millel on oma veebisait. Sass Henno on noorim romaanivõistluse võitja.

Et alustuseks toodud kriteeriumitel ei ole midagi kirjandusega pistmist?

Nii ja naa. On ja ei ole ka. Sest – kirjandus, kui aus olla, on ikka ja alati, ajast aega olnud loodud selleks, et inimesed seda loeksid. Hea kirjandus ei sünni mitte onanismist, vaid missioonist. Tahtest ütelda. Kuuldud saada. Seemet levitada. Vaimline onanism võib olla vaid vahend eesmärgi saavutamiseks, mitte asi iseeneses.

Tekst neile, kes ei loe

Liiatigi, kui «Mina olin siin» esmane sihtgrupp on inimesed, kes ajalehti, eriti veel nende kultuurikülgi liigselt lugema ei kipu. Küll aga lappavad vahel lehe läbi – saavad küljelise reklaampinnaga silma torgatud.

Teisene sihtgrupp, lapsevanemad ja pedagoogid, vahel viskavad peenikeses kirjas tekstile ka pilgu. Näiteks kirjandusõpetajad või midagi

Jah, Henno keel on jõuline ja täpne. On lobedalt loetav. Minu jaoks isiklikult võrreldav Kerttu Rakke keelega, kelle lobedust, siiralt, eriti «Kalevipojas» ma alati imetlenud olen. Sauteri määratud paradigmat on siin ka – aga kui Peeter püüab olla rõhutatult maavillane, nutikuse eriti sügavale ridade vahele vajutades, siis Henno tekstis on sõnade vahel täiesti tuntav intellektuaalne värelus. Selline kavalasti insinueeritud hingus, mis lugemist ei sega. Haaratav.

Kenderiga pole seda raamatut senises retseptsioonis eriti võrreldud. Ja õige kah. Kender on rohkem konstruitud.

Triloogia esimene osa

«Mina olin siin» on triloogia esimene osa. On lubadus. On to be continued. Ma tegelikult väga loodan, et raamat, terve kolmeosaline sari, on valmis. Kuskil sahtlis.

On esimese osa käsikirja võistlusele saatmise ja võistlustulemuste selgumise vahepeal valmis kribatud. Me kõik ju teame, kuidas nende järgedega on. «Politseiakadeemia» või «Alien» või ükskõik mis filmi me võtame, eks ole. Seda esiteks.

Teiseks. Tuleb tunnistada, et raamatu lettidele toomise viis on võluv. Ja eriti võluv oleks, kui autor puht pragmaatilistel kaalutlustel ühe tellise asemel kolm eraldi asja müüks.

Sest see haagib. Haagib maailmanägemise ja loogikaga, mis raamatus kirjas.

Võib-olla ma olen juba etableerunud keskealine molkus, aga ma tõepoolest kardan endast kümme aastaid nooremaid. Ma kardan seda põlvkonda, kelle väärtushinnangutest ma mitte midagi ei tea.

Ja need hirmud on sellesse raamatusse ühendatud.

Oleks ainult, et lugejad nutikad oleksid. Et hoiatuse sellest hoiatusromaanist üles leiaksid. Ehk siin on ka koht, kus me võime leida sisuloogilise paralleeli Kaur Kenderiga. Vähemasti «Check out’iga». Rääkides, kaasahaaravalt ja kuulilt, et mismoodi on, näidatakse moraliseerivalt (positiivses tähenduses!) näpuga. Ära nii tee!

Lihtsustan? Hea küll. Aga Henno lihtsustab ka. Ja õigesti teeb. Muidu ei jõua sõnum kohale.

Taas kord – see raamat on väga hea copy writing. Täpse, empaatilise, target’iga kõneleva keelega.

Okas hinges

Kuid – okas on siiski hinges. Ei, mitte raamatu koha pealt. Raamat on omal kohal. Ei ole halb. Küll aga romaanivõistluse. Sest. Kui selline – siiski sihtgrupikeskne ja tõenäoliselt mitte üle kümnendi ulatav teos võistluse võidab, peab miskit kuskil mäda olema. Peab võistluse üldine tase siiski madal olema.

Või teisalt – äkki me peame romaanivõistluse enda sees ümber hindama. Romaanivõistlus ei ole vanade kirjanike omavaheline mõõduvõtt, kus igal aastal kentaur murrab. Vastuoksa – see on võimaluste tribüün alustavatele autoritele.

Kui nii, siis asetuvad klotsid omadele kohtadele.

Ja veel, mis väga oluline – ärge uskuge reklaam- ja metareklaamtekstide lauseid, mis räägivad «uuest ja enneolematust» kirjanduslikust kvaliteedist. See ei ole tõsi. Ei ole selles raamatus midagi eriti uut, ka teemapüstituse koha pealt (meenutage kas või Lintropite filmi «Ma olen väsinud vihkamast»). Ja ega ei peagi olema.

Lihtsalt täitsa hea raamat võib ka olla. Lugege mõnu ja mõistusega. Soovitan.

Raamat

Sass Henno

«Mina olin siin»

Eesti Päevalehe kirjastus 2005

Tagasi üles
Back