In memoriam Olga Lauristin

28. aprill 1903 – 25. juuni 2005

Sirje Kingsepp,
Eesti Vasakpartei esimees

Saja kolmandal eluaastal lõppes Eesti Vasakpartei vanima liikme Olga Lauristini viimne võitlus. Kaheksakümne viie aasta eest astus ta parteisse, mille ideaale pidas omaks ja õigeks viimse hetkeni, vaatamata erakonna teisenemistele, eksiteedele ja nimemuutustele.

1924. mõisteti 21-aastane tudengineiu Olga Künnapuu eluks ajaks sunnitööle, kust vabanes üldamnestiaga 1938. Sama saatust jagasid ka tema hilisemad abikaasad Johannes Lauristin (1899–1941) ja Hendrik Allik (1901–1989). Neil kõigil on olnud oma osa Eesti ajaloos, mille hindamisel ei tohi unustada, kui vähe sõltus Balti väikeriikide saatus neist endist.

Niisugune tõepoolest oligi see rahva parema tuleviku eest võitlejate põlvkond. Et karm tegelikkus pole kunagi võimaldanud ühegi mõttevoolu ideaale täies mahus teostada, ei tähenda, et need ideaalid ja eriti nende kandjad vääriksid hukkamõistmist.

Olga Lauristinil on tulnud 1944–47 olla sotsiaalkindlustus- ja 1947–51 kinematograafiaminister. 1952 heideti ta seoses Hendrik Alliku arreteerimisega parteist välja, ennistati pärast Stalini surma. Kuni 1961 oli ta Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu presiidiumi esimees, 1961–89 Eesti NSV Rahukaitsekomitee esimehe asetäitja. Muidugi on ta kuulunud nii ENSV kui NSVL Ülemnõukogusse ja 1941–51 EK(b)P Keskkomiteesse.

Inimesena oli ta väga laia silmaringiga, huumorimeelne ja soojasüdameline. Ta tundis veel saja-aastasena huvi kõige ümbritseva vastu, luges palju ja tundis meelehärmi solvavate ja ülekohtuste süüdistuste pärast enda aadressil, eriti kui neis oli faktidega meelevaldselt ümber käidud. Tõeliselt intelligentse inimesena ei rääkinud ta aga kellestki halvasti, vaid püüdis alati kõiki hukka mõistmata mõista.

Eesti Vasakpartei leinab oma kaasvõitlejat ning suurepärast inimest ja avaldab kaastunnet Olga Lauristini lähedastele.

Rein Veidemann,
TÜ professor/Postimees

Kui Olga Lauristini 100. sünnipäeva puhul ilmunud artiklis nimetas keegi ajakirjanik teda «revolutsiooni emaks», siis oli see muidugi ilmne, võib-olla isegi irooniline liialdus. Aga selle kehastuseks oli Olga Lauristin küll, mis võis ajaloos ja võib tulevikuski saada andumuseks kujunenud revolutsioonilisest veendumusest, kui see läheb vastuollu otsekui klassikalises draamas kehtiva aja, koha ja tegevusühtsusega. Ühe isiku draamast võib kujuneda tema tragöödia ja tema isiklik tragöödia omakorda võimenduda rahva ja riigi traagikas.

Olga Lauristiniga nii läks. Mõelda vaid: kommunistlik noor äsja sündinud Eesti Vabariigis ja sellena tegutsemise eest eluks ajaks sunnitööle! See on trauma, millest ei toibuta. Ja seesama dilemma: ühelt poolt mõista juunikommuniste nende naiivsuses ja andestada nende kollaboratsionism, teisalt mõista ka Eesti Vabariiki, kes kommunistid otsekui kasvaja eemaldas.

Ajaloos saavad põhjustest ja tagajärgedest märgid, millel omakorda on kalduvus müüdistuda. Olga Lauristinile andis saatus võimaluse näha mitut ajastut. Kas jõudis ta oma lastele, lastelastele ja lastelastelastele rääkida mälestusi, millest meiegi osa võiksime saada? Mul on olnud võimalus kümmekonna aasta eest temaga mõtteid vahetada. Ja üks, mis meenub, oli midagi niisugust, et ideaalid, kui neid teostama hakata, kaovad tuulde, kellegi teise kätte, kellel voli neid ära kasutada ning koguni pea peale pöörata. «Aga ega sellepärast pea siis ideaalidest loobuma,» oli Olga Lauristini mõttekäigu resümee.

Õpetlik igatahes, iseäranis selle inimese kaudu, kes oma elukogemusega võis seda kinnitada. Võib-olla nüüd, kus maailm ja Eesti taas erinevate ideaalide risttuultes, oleks sobiv seisatada ja küsida: kes «toimetab» sinu ideaalidega, kas teisitimõtlemine on ikka teisiti mõtlemine, mis seos valitseb mõtte-, tahte- ja teovabaduse vahel. Olga Lauristini sajand ajendab süüvima neisse küsimustesse. Kummaline, et küsimused ongi see põhiline pärand, mille üks osa tema põlvkonnast meile jätnud.