Koheva sabaga tšintšilja pürib kaisuloomaks

Tšintšilja ehk villakhiir kuulub karusloomade sekka. Foto: Elmo Riig / Sakala

Keegi nuusib tasakesi külalise varbaid... Läikiva kasuka ja koheva sabaga vilgas loomake lippab Annelinna korteri esikus edasi-tagasi, sest peremees on päästnud ta puurist valla.

Õigupoolest on loomakesi koguni kolm – tšintšiljapaar ja nende paarikuine järeltulija. «Kumb see nüüd on, Vedur või Tsillu?» küsib pereema pojalt. Kuueaastane poiss teeb kõrvalseisja silmale nii sarnastel hoolealustel eksimatult vahet.

Emane loom sai nimeks Vedur, sest pisikesena haaras ta ikka hammaste vahele poisi klotsi, millel oli veduri pilt. Et isane millegi sama eriskummalisega silma ei paistnud, hüütakse teda lihtsalt Tsilluks.

Perepoja kaisus

Nunnu näoga tšintšiljad ehk villakhiired said pere lemmikuiks sellepärast, et nad on tõelised kaisuloomad.Tookord ei heidutanud peret lemmiklooma suhteliselt kallis hind, mis ulatus üle tuhande krooni.

Mis kõige tähtsam – pole karta, et tšintšilja hammustaks või küünistaks.

«Vaadake, tal pole ju küüniseidki,» näitab ema loomakese väikest ja pehmet käppa. Õhtuti istub poiss televiisori ees, tšintšiljapoeg tekil.

Kui tšintšilja on stressis või hirmul, poetab ta oma teekonnale karvatutte, mis pärinevad tema kaunist kasukast. Teravaid hambaid pole hoolealused aga kordagi käiku lasknud.

Emane tšintšilja on isegi nii leplik, et lubas poisil võtta kätte oma imepisikesi poegi, kes esialgu mahtusid lapse peopessa. «Nad olid nii tillud, et mahtusid puurivarbadest läbi,» väidab poiss. Aprillis sündinud kolmest pojast on kaks leidnud uue kodu.

Kui tšintšiljadel sündisid pojad, jooksid omanikud alalõpmata Betta zoopoodi nõu küsima. Nii näiteks närisid pojad alguses üksteise pikad vuntsid ära. «Pole hullu, küll need kasvavad tagasi,» lohutati loomapoes. Kasvasidki!

Pere sai teada, et isane tšintšilja hoolitseb poegade eest sama usinasti kui ema.

«Igaks juhuks hoiame neid praegu siiski eraldi puurides,» räägib pereema. Tema sõnul võiksid hoolealuste puurid olla palju suuremad – et nad saaksid hüpata-turnida täpselt samamoodi kui hamstridki.

Kui puurile läheneda, pistab tšintšilja kohe oma nina puurivarva vahelt ootusrikkalt välja. Õhtuti paneb pererahvas toauksed kinni ja laseb loomakestel esikus vabalt ringi sibada. Toas kipuvad hoolealused kaotsi minema.

«Kord kolistas Vedur terve öö voodi all,» muheleb ema. Näriliste puhul tasub karta sedagi, et nad närivad ajaviiteks katki mõne tähtsa juhtme.

Öise eluviisiga tšintsiljad puhkavad päeval ja muutuvad õhtuti erksaks. «Öösiti teevad lemmikloomad päris suurt lärmi, nad siutsuvad umbes samamoodi nagu kanaarilinnud,» kirjeldab ema.

Ema ja poja võlusid tšintšiljad ära eelkõige oma nunnu näoga, nüüd pole hoolealuste suhtes ükskõiksed ka teised pereliikmed: isa ning peretütred.

Pere hoole all elab ka ühe silmaga merisiga Silver, kes suhtub tšintšiljade seltskonda häirimatu rahuga. Ja vastupidi.

Peres on elanud ka kassid ja isegi rotid. «Merisiga Silveril käis kord külas pruut Rosetta,» teatab poiss. «Jaa-jaa,» nõustub ema.

«Lapsed peitsid kord rotipojad rõivakappi ja tegid neile sinna koguni ronimiskäigud,» meenutab ema. «Oi, ma olin siis pahane,» tunnistab ta.

Tšintšiljad nõuavad palju vähem hoolt kui koerad ning nad pole ka nii isepäised kui kassid, kiidab ema. «Ja nendega saab palju nalja,» lisab poiss omalt poolt. «Kui tšintšiljad hoogsalt jooksevad ja äkki pidurdavad, põrkavad nad vastu seina!»

Isane tšintšilja tavatseb vahel ronida mõne pereliikme õlale. Kui poiss mugib šokolaadi, tõmbab õlale roninud loomake peremehel osavalt šokolaaditüki suust. Loomakeste tavapärane toit on pähklid, päevalilleseemned ja kuivatatud võilillelehed. Sobib ka värske rohi, aga kuivatatud kraam on tšintšilja seedimisele parem.

Kui panna hoolealustele söök ja jook puuri valmis, on võimalik nad vähemalt kolmeks päevaks üksi koju jätta, tõdeb ema. Nad on puhtad ega tekita halba lõhna.

Fotogeeniline lemmik

Pildistada ei ole tšintšiljasid just kerge, sest vilkad loomad teevad äkilisi liigutusi. Aga kui õnnestub õige hetk tabada, jääb pildile kaks heatahtlikku silma.

Kas lapsel peab kindlasti olema lemmikloom? «Jah, emal-isal võiks ka olla,» muheleb ema. Poiss vaid noogutab.

Õhtuti päästab pererahvas tšintšiljad puurist välja ning lubab hoolealustel vudida esikus.

Kes on tšintšilja?

• Tšintšilja ehk villakhiire kodumaa on Lõuna-Ameerika Kõrg-Andid, kus tihe karv pakub loomale kaitset külma eest. Looduses rajab ta oma kodu lõhesse suurte kaljude vahel.

• Eestisse jõudsid esimesed tšintšiljad 1990. aastal, praegu tegutseb meil üle 120 tšintšiljakasvanduse.

• Tšintšiljal on enam kui 2 cm pikkune sinakashall karv ning 7–28 cm pikkune karvane saba nagu oraval. Täiskasvanud tšintšilja võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks ja kaaluda 450–1100 grammi, emasloomad on isastest suuremad.

• Tšintšiljad elavad tavaliselt 9-10, vahel ka 12 aastat. On teada juhtumeid, kus need loomad on elanud koguni 20 aastat.