Jane Birkin – filmi ja popi omapärane süntees

Homme Estonia kontserdisaalis esinev Jane Birkin on 60ndate erootiline laps. Foto: EPA/Scanpix

Jane Birkinit võib portreteerida mitmeti – kui 60ndate aastate Pariisi vabameelsuse sümbolit, habrast Serge Gainsbourgi muusat, androgüünset erootilist näitlejannat, ujedat, peaaegu katkeva vokaaliga lauljat või heategevussaadikut.

20-aastaselt Pariisi filmivõtetele läinud inglanna sai üheks toonase vabameelsuse võrdkujuks kõrvuti Brigitte Bardot’ga, kelle initsiaalid BB on senini jäänud erootilise kino kaubamärgiks. Neid ühendab veel üks nimi – Serge Gainsbourg, kelle lauludega Jane B ka Tallinnas esineb.

Nii Jane Birkini filmirollidele, plaatidele kui ka kontsertesinemistele on iseloomulik teatud haprus, haavatavus, intiimsus, mis on erootiliselt ligitõmbav, ja samas nii õrn, et teeb ettevaatlikuks. Praeguseks on Birkin saanud süütuse erootika ikoonist karakternäitlejaks ja oma maailmapildiga lauljaks, kelle mõjud ulatuvad väljapoole ühe keele- või kultuuriruumi piire.

Mida tähendavad legendaarsed 60ndad teile praegu, ligi 40 aastat hiljem?

Inimestel on alati väga kummalised ettekujutused 60ndatest, et toona oli kõik nii põnev.

Võin öelda, et olin osa 60ndate swinging Londonist, tegin kaasa Michelangelo Antonioni «Blow-up’is» ja nii edasi, kuid see, mida mäletan, on armastus John Barry vastu, mu esimese lapse ootus ja sünd.

Meil olid toona nimekad sõbrad – Michael Crawford, Michael Caine, Terence Stamp, väga kena inimene oli John Lennon, kuid minu jaoks oli kõige olulisem sel ajal perekond. See, kui mu abikaasa pages Ühendriikidesse minu sõbrannaga, mõjus mulle hävitavalt.

Kogusin end ja läksin Pariisi, et alustada taas näitlemisega. Proovisin saada osa filmis, milles mängis ka Serge Gainsbourg. See oli 1968. aasta mai – Pariisi tudengirevolutsiooni aeg, filmi nimi oli «Slogan».

Ka Serge läbis siis rasket eluetappi – temal oli selja taga läbi kukkunud armastuslugu Brigitte Bardot’ga. Vähehaaval hakkasime aga taipama, et see on nüüd see. Ma ei osanud uskudagi, kuivõrd põnev võib olla Pariis minusugusele inglise tüdrukule. Ja seda kõike tänu Serge’ile, kes viis mind vene, kreeka, türgi ööklubidesse ning õhtu lõpetasime geide ja transvestiitide klubides Pigalle’is.

Kui alustasin elu Serge’iga, oli selja taga suur isiklik tragöödia. Mõnikord peidab see end hoopis teistmoodi kui ootad, ja ma arvan, et tegin kodust lahkudes õigesti. Pealegi on mind alati huvitanud teised kultuurid ja riigid, Serge’i juudi eluviis oli mulle hoopis põnevam kui mu inglaslik elu. Ja võib-olla olengi sündinud selleks, et üha edasi liikuda.

Serge Gainsbourg tähendas ka muutust karjääris – näitlemisele lisandus laulmine. Mis meeldib rohkem?

Mulle meeldivad mõlemad. Tänavu võin olla rahul sellega, et tegin kaasa Hamleti lavastuses Londoni äärelinnas, seejärel filmivõtetel Kuubal ja nüüd jätkan Arabesque’i tuuriga.

Näitlejatel on publiku armastus ja usaldus, see aga tähendab ka seda, et inimeste lahkus ja soov samastuda hellitab ja rikub näitlejaid. Kõik näitlejad, keda ma tean, ka kõige kuulsamad, kas või Gerard Depardieu, tahaksid hoopis olla lauljad.

Mulle meeldib publikuga kohtuda – see tuur on meid viinud peaaegu igasse maailma paika, oleme esinenud isegi vanglas. Üks liigutavamatest kontsertidest oli aga ühes väikelinnas, meil olid juba laulud otsas, aga ikkagi plaksutati lavale tagasi, nii läksin ja laulsin sama laulu uuesti. Ja veel üks kord. Rahvas ei tahtnud meid lihtsalt minema lasta – nii lihtne ja armas see oligi.

Mõju, mida need laulud avaldavad inimestele, on mulle pidevalt üllatuseks. Ma mõistan, et lauljad on seetõttu õnnelikud, et esitad kellegi teise maailma, kellegi teise muusikat ja saad vastu kogu kuulajate armastuse – see on fantastiline.

Miks valisite Gainsbourgi šansoonide saatjaks just araabia muusikud?

Olen Serge’i laule esitanud väga mitut moodi – kui Serge veel elas, tegin tema lauludest variante popbändi ja keelpillikoosseisu saatel.

Kord Avignonis lubati mul valida koosseis ja esitusviis ise – ma oleks võinud teha kas või luuleõhtu, nii pidasingi nõu produtsent Philippe Lerichomme’iga ja ta soovitas kuulata väga head orkestranti ja heliloojat Djamel Benyelles’i.

Niipea kui kuulsin Djameli varianti Serge’i «Elisast», taipasin, kui hästi see araabia võtmes kõlab ja nii Arabesque’i kava tekkis. Sellega oleme esinenud kolm ja pool aastat ja jätkame veel.

Ma olen veendunud, et mõte ühendada Gainsbourgi laulud araabia muusikatraditsiooniga oli väga hea, sest see lähenemine on väga sarnane Serge’i endaga, ehkki muusikud on araablased ja Serge oli juudi päritolu. Nende muusikas on midagi kurblikku – Serge’is oli palju slaavipärast, ta võis väga lihtsalt nutma puhkeda, oli väga sentimentaalne, samas võis ta teha mõne rumala nalja ja hakata naerma.

Siit ka muusika, mis on olemuselt nostalgiline ja oma kurbuses isegi ennastnautlev, järsku võib aga pöörata poeetiliseks arabeskiks. Samas räägib see muusika kodumaata inimestest – minu arust on just siin põhjus, miks me üksteist nii hästi mõistame.

Djamel, Aziz, Amel ja mina oleme kõik eri maadest – on raske leida põhjust, miks me esinemine meeldib näiteks Hongkongis, Jakartas, Vietnamis, või isegi Ameerikas. Käisime seal Bushi presidendivõidu ajal ja üllatuseks võeti meid väga hästi vastu, ehk õnnestus ka muuta ameeriklaste arvamust mõnes asjas.

Serge’i juudi traditsioonide segamine araabia kultuuri mõjudega just praegu, see on minu jaoks väga põnev proovilepanek.

Te viimasel plaadil nimega «Rendez-vous» teevad kaasa mitmed uued nimed, nagu Keren Ann, Benjamin Biolay, Beth Gibbons ja Feist – kas märgib see omamoodi uut etappi loomingus?

Järgmisele plaadile tuleb palju materjali koostöös Beth Gibbonsiga. Loodetavasti tuleb see ka tervenisti inglise keeles. Võib-olla ongi praegu minu jaoks sobiv aeg teha täiesti inglisekeelne plaat ja selle kallal alustan tööd septembris. Või tulen ühel päeval välja hoopis Ladina-Ameerika versiooniga Serge’i lauludest, miks ka mitte.

Samas on väga põnev, et minust hoopis nooremad inimesed nagu Beth Gibbons kirjutavad mulle laule, seega ma ka ei pelga neist terve plaat kokku panna.

Mul on veel kavas teha autoriplaat, selle materjali olen koostanud juba kolm aastat tagasi. Muidugi pole see üldse võrreldav Serge’i loominguga, kuid see on oluline mu enda jaoks, nagu ka filmistsenaarium ja näidend, mille kirjutasin.

Pärast seda plaati tahangi asuda filmi kallale, see oleks mulle juba teine, seejärel võin mõelda, et olen tõepoolest teinud seda, mida olen tahtnud.

Kontsert

Jane Birkin

29. juunil kell 19 Estonia kontserdisaalis

------------------------------------------------

Birkini plaate

1969 – Jane Birkin / Serge Gainsbourg La Chanson du Slogan

1978 – Ex Fan de Sixties

1983 – Baby Alone in Babylone

2003 – Arabesque

2004 – Rendez-vous

Birkini filme

1968 – Wonderwall (J. Massot)

1970 – Cannabis (P. Koralnik)

1975 – Je T’aime, Moi Non Plus (S. Gainsbourg)

1987 – Kung-Fu Master (A. Varda)

1990 – Daddy Nostalgie (B. Tavernier)

1991 – La Belle Noiseuse (J. Rivette)