Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Me ei näe üksteise sisse ja vahel võime vaid aimata, mis toimub teise hinges või mis mõtted liiguvad tal peas.
Pealtnäha õnnelik ja edukas inimene võib tegelikult tunda end maailma kõige üksildasema ja mahajäetumana ning et kuidagi seda valu leevendada, otsib ta abi «teisest maailmast»: kohast, kuhu pääseb tableti, valge pulbri või süstla abil.
Raviandmed 2001. aastal näitasid, et suurem osa süstivatest narkomaanidest on noored vene rahvusest mehed, kuid süstlavahetuspunktide töötajate viimase aja tähelepanekute järgi on ka noored eestlased hakanud üha enam amfetamiini süstima.
Kriminaalkroonika saadetest on paljudele jäänud mulje, et narkomaan on räbaldunud asotsiaal. Tegelik pilt on teistsugune. Paljud neist on tänavapildis täiesti tavalised inimesed elavad pereelu või on püsivas paarisuhtes, käivad tööl või õpivad.
Aitamine on võimalik
Narkomaan ei võrdu alati sõltlasega, kes pidevas meeltesegaduses mõtleb vaid järgmisele doosile. Sõltuvus on narkomaania viimane staadium, millele eelneb küllaltki pikk regulaarse või ebaregulaarse tarbimise periood. Eesti narkomaania kohta öeldakse, et see on noor, mis tähendab, et meie narkomaanid pole veel enamikus jõudnud viimasesse, tugeva sõltlase staadiumisse.
Viimasel ajal on palju räägitud narkomaanide päevakeskuste ehk madala läve keskuste loomisest, millele on enamasti vastu selle läheduses elavad inimesed. Kardetakse oma pere turvalisuse pärast, kui kõrvalmajas hakkavad käima narkomaanid, et puhas süstal hankida.
Me ei tunnista, et juba praegu ümbritsevad meid narkomaanid: meie tänavatel ja majades. Neid ei saa saata üksikule saarele. Mida varem me alustame nende abistamisega, seda rohkem on lootust, et neist võivad uuesti saada ühiskonna täisväärtuslikud liikmed.
Narkomaanid saavad keskusest tervisealast nõustamist, nõu ja abi igapäevaste probleemidega toimetulekuks ning tasuta süstlaid ja kondoome HIVi ja teistesse ohtlikesse haigustesse nakatumise vältimiseks. Teiste riikide kogemus näitab, et sellised keskused on tõhus abivahend HIV leviku peatamisel. Sega on oluline, et võimalikult paljud narkomaanid saaksid neid teenuseid kasutada.
HIVi ei tunta
Süstlavahetuspunktis on olnud juhtumeid, kus süstalde järele tuli näiteks üks pealtnäha tavaline noor poiss, kena välimusega, hea huumorimeelega, käis poole kohaga tööl ja õppis kutsekoolis. Amfetamiini oli ta süstinud juba kaks aastat. Temaga oli kaasas tüdruksõber. Vaevalt, et noor neiu enda suhtes mingit HIV ohtu tunnetas.
Statistika kohaselt levib HIV praegu süstivate narkomaanide seksuaalpartnerite hulgas. Kui 2003. aastal oli anonüümsete kabinettide andmetel 43 protsenti ehk alla poole 1519-aastastest uutest nakatunutest neiud, siis 2004. aastal oli selles vanuses nakatunutest naisi juba 56 protsenti. Samasugust trendi võib täheldada kõigis eagruppides.
Venemaal läbi viidud uuring näitas, et 50 protsenti süstivatest narkomaanidest polnud teadlikud, et neil on HIV. Seetõttu on just narkomaanide päevakeskuste idee eriti tänuväärne: meie kõigi huvides on leida juurdepääs nende noorte inimesteni, tuge pakkuda, teadmisi jagada ning vajadusel narkoravile saata.
Narkomaanidele mõeldud keskused ei kaota küll narkomaaniaprobleemi, kuid seal õpetavad spetsialistid narkomaane käituma vähem ohtlikult kogu rahva tervist silmas pidades. Eesti ühiskond ei ole nii rikas, et maha kanda terve põlvkonna jagu inimesi.