Vahur Made arvates näitab Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimine, kas Euroopa Liit suudab teha ühtseid tugevaid välispoliitilisi otsuseid.
Euroopa Liidu välispoliitika proovikivi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud aasta kevadel, veel enne Euroopa Liidu laienemist, puhkes piiritüli Hispaania ja Maroko vahel. Tüli põhjuseks oli pisike kaljunukk Vahemeres. Maroko üksused võtsid kalju oma kontrolli alla, väites, et nii takistatakse sala- ja narkokaubandust.
Hispaania protesteeris ja saatis kaljule oma sõdurid. Hispaania kaitseks esines jõulise toetusavaldusega Euroopa Liit. Liidu välisministrid mõistsid Maroko tegevuse üheselt hukka. Nüüdseks on konflikt raugenud.
Kas Euroopa Liit on valmis ka Eesti-Vene ning tulevikus Läti-Vene piiriküsimuses tegutsema sama resoluutselt kui Maroko ja Hispaania piirivaidluse puhul? Vastus sellele küsimusele on Eesti jaoks ülimalt oluline.
Sõltub ju sellest, kas Eesti ja Läti saavad loota Euroopa Liidu toetusele oma suhetes Venemaaga või mitte. Ning vastus pole oluline mitte üksnes Eesti ja Läti jaoks. Sel on kaugeleulatuvad mõjud kogu Euroopa Liidule.
Kas Brüsselis ja «suurtes» pealinnades soovitakse, et liikmesriigid tunneksid end euroliidu raames tugevatena? Kui ei, siis on alternatiiviks senisest veel reljeefsem rahvuslike erihuvide väljajoonistumine. Baltimaa, aga tõenäoliselt kogu Ida-Euroopa hakkab senisest veelgi kramplikumalt haarama USA pakutavate garantiide ja lubaduste järele. See omakorda suurendab lääneeurooplaste spliini suhtlemisel ELi uute «idaliikmetega».
Skeptiline visioon
Prantsusmaa ja Hollandi referendumid näitasid, kui palju lääneeurooplased oma alateadvuses Euroopa Liidu laienemist pelgavad ja võõristavad. José Barroso juhitav Euroopa Komisjon peab olema ettevaatlik ja hillitsetud 25-liikmelise liidu asjade ajamisel. Nii soovib Lääne-Euroopa poliitiline eliit, kelle jaoks meeldimine oma valijaskondadele on palju olulisem Euroopa ühtsuse idee edendamisest.
Venemaaga suhete halvendamine ei kuulu kindlasti sammude hulka, mida komisjon ja Lääne-Euroopa suured riigid, eriti Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia teha sooviksid. Kõikide võimalike probleemide kõrval, mille pärast Lääne-Euroopa riigid praegu muret tunnevad, on suhted Venemaaga kõige paremas seisus. Puudub küll laiahaardeline koostöö, kuid Venemaalt saabuvad energiatarned.
On oluline, et Venemaa oleks stabiilne, siis ei katke ka energiavood. Seega, Venemaa ei pruugi küll olla kõige meeldivam partner, ent kui majanduskoostöö poliitilisest retoorikast hoolimata toimib, on kõik korras.
Probleemid Eesti-Vene ja Läti-Vene piiriga on kindlasti Euroopa Komisjoni jaoks ebameeldivad teemad, millest soovitakse end distantseerida. Kui piirilepingute sõlmimise võimalikkus kevadtalvel 2004/2005 päevakorrale kerkis, andis komisjon selgelt mõista, et tegemist on eelkõige Eesti ja Läti Vene-suhete probleemiga.
Moskvas ei jäänud Brüsseli katsed end Eesti ja Läti «piiriprobleemidest» eemal hoida kindlasti märkamatuks. Saadi aru, et läbirääkimisi peetakse kahe kääbusriigiga, mitte ELiga. Viimaste kuude arengud piiriküsimuses on kõigiti loogilised ja taandatavad Moskva arusaamale, et Euroopa Liit jääb Venemaa suhtes pigem heatahtlikult neutraalseks kui asub jõuliselt Eestit ja Lätit toetama.
Optimistlik visioon
Jälgides aga Eesti valitsuse tegutsemist piirilepingute ratifitseerimisel, jääb mulje, et piirilepingute allkirjastamise järel on õnnestunud Eesti seljatagust Euroopa Liidus kindlustada.
Millest selline järeldus? Kui sellist toetust poleks, oleks arusaamatu, miks riigikogu riskeeris Venemaa reaktsiooniga. Teisisõnu, ilma Euroopa liitlaste toetuseta, nende arusaamata, et Eesti peab lisaks oma riigipiiri määratlemisele siiski ka sisemises asjaajamises korrektne olema ning elanikele seletama, miks Eesti territoorium 1940. a omaga võrreldes 5 protsendi võrra väheneb, poleks riigikogu tohtinud Moskva reaktsioone katsetada.
Riigikogu oleks pidanud lakooniliselt teatama, et ratifitseerib Eesti-Vene piirilepingu, ja kõik. Venemaa oleks asjade sellise käiguga ilmselt rahule jäänud.
Euroopa komisjon ja ELi liikmesriigid samuti, kuna ELi välispiir saanuks määratletud, Eesti liitumine Schengeni lepinguga 2007. a ei tunduks mingil moel problemaatiline ning Venemaaga saaks edasi kõnelda viisareiimi pehmendamisest.
Et aga riigikogu siiski riskeeris ning valitsus Res Publica ja Isamaaliidu nõudmistele vaatamata ratifitseerimisprotsessi ei katkestanud, näitab, et arusaamine meie probleemidest on Euroopas olemas.
Vähemalt peetakse riigikogu ratifitseerimisotsust adekvaatseks ja muutmist mittevajavaks. Edasised arengud peavad näitama, kui suur on teiste Euroopa Liidu liikmesriikide toetus. Selle mõju hindamiseks on praegu kaks indikaatorit.
Esiteks, kui Venemaa oma allkirja sõlmitud piirilepingutelt tagasi ei võta ja jätkab ratifitseerimisprotsessi, näitab see, et Moskva pole Euroopa pealinnadest toetust saanud. Venemaal pole õnnestunud Eestit välja mängida protsessi pidurdajana.
Teiseks, kui Venemaa siiski ratifitseerimisprotsessi ei alusta või duuma lepingud tagasi lükkab, peaks EL tegema avalduse, mis selgelt kuulutaks Eesti-Vene piiriküsimuse euroliidu ja Venemaa suhteid mõjutavaks. Venemaa peab mõistma, et kui ta soovib lisaläbirääkimisi piiride osas, siis toimuvad need üksnes ELi vahendusel.
Kas saame Venemaad aidata?
Ilmselt murtakse praegu Moskvas pead, kuidas enda tekitatud ja kogu Euroopale arusaamatust kriisist väljuda. Kas Eesti saaks Venemaale abiks olla? Head tahet võib ju ikka ja alati üles näidata.
Ehk aitaks karul palavikku alandada ühine deklaratsioon, millega Eesti ja Venemaa teataksid, et käesoleva piirilepinguga on kahe riigi vaheline piir paika pandud igaveseks ning kummalgi poolel pole teineteisele mingeid territoriaalseid pretensioone.
Deklaratsiooni võib alla kirjutada siis, kui Vene välisminister saabub Tallinnasse ratifitseerimiskirju vahetama. Tseremoonia juures võiksid viibida ka Euroopa Komisjoni ja ELi eesistujamaa esindajad.