«Nii lühikesed juuksed olid keskajal ainult varastel!» teatasid keskaegse iluhoovi juuksurid suvereporteri pead takseerides. Aga oletame, et mind tabas nakkuslik kiilaspäisus ja juuksed alles hakkasid tagasi kasvama?!
Juuksur põimis ka lühikesed juuksed keskaja soenguks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tähistamaks mu hüpoteetilist paranemist hüpoteetilisest haigusest, oli mul hädasti vaja hansapäevadele sobilikku soengut.
Rüütli tänavale platseerunud keskaegsed iluteenindajad väitsid küll kangekaelselt, et enamikul tolle aja naistel ulatusid juuksed selle kohani, kus selg ja jalad kokku saavad ja mõlemad oma tähenduse kaotavad.
Ammused pikajuukselised
Pikkadest juustest punuti patse ja palmikuid, keerati lokikesi, seati kogu krempel mitmesse kihti ja kaunistati lintide, lillede, pärlite ja looridega. Minul oma «vargajuustega» pole siis lootustki?
Õnneks hakkas juuksur Merilin Vestmannil mu pikaksveninud nägu vaadates vist minust hale. Ja soeng sündis.
Kõigepealt tupeeris juuksurineidis kohevaks pealael kasvavad salgud, siis põimis palmikutesse külgedel asuvad juuksed. Toimingu autentsust vähendas pisut pähe piserdatav juukselakk aerosoolpudeli sisinat keskajal vaevalt kuulda sai.
Toonased daamid fikseerisid soenguid pigem köögikappi kuuluvate materjalidega.
Lokirullide kinnitamiseks kasutati Vestmanni sõnul keskajal aga eriti kindlat moodust nimelt mätsiti rull ja selle ümber keeratud salk saviga kokku. Kui aeg küps, koputati savi lihtsalt lahti. Suhteliselt sodi tekitav tegevus, aga ega need keskaja inimesed ju puhtusest suurt pidanud ka...
Soengunipid rüütliajast
Mõned asjad püsivad soengumoes hansaaegadest siiani, näiteks nn vesilained ja praegu ülipopulaarsed patsikesed-palmikud, samuti soengu kaunistamine erinevate aksessuaaridega. Ehted andsid hoopis teise ilme ka minu soengule.
Esmalt kinnitas juuksur nn vanaemaklambritega üle pea jooksva pärlikee, aga tõsiselt keskaegse hõngu andis soengule siiski kuklasse kinnitatud loor.
Lõpuks ei jäänudki muud üle kui keskaegsest iluhoovist ka vanaaegsema hõnguga kleit selga laenata, sest nii peene soengu juurde teksad ja tossud lihtsalt ei sobinud.
Linna peal eputades muutusid istumine ja astumine iseenesest hoopis teiseks: samm kippus kuidagi daamilikuks, soeng välistas lennuka peapööritamise ja grimassitamise. Ja daamimaneeride lisandumine pani miskipärast koos iga öeldud aitähiga ka kniksu tegema.