Terrorismis kaduma läinud

Allar Tankleri arvates on islamiterroristide jõud viimaste aastatega raugenud, Suurbritannia ei sattunud paanikasse.

Suurbritannia leegitseb nüüd hirmust, terrorist ja paanikast, nii põhjas, lõunas, idas kui läänes – nii kirjutas äärmusrühmitus, kes väidab end olevat Londoni pommirünnaku autor.

Londonlased ise, kes erinevates meediakanalites kirjutavad ja räägivad oma kogemustest ja meeleoludest terrorismiaktide järel, ei paista ruttavat seda väidet kinnitama.

Pigem kurbus, pahameel aga ka leppimine terrorismi kui paratamatusega paistab leegitsevat Suurbritannias, justkui ei oleks kellegi jaoks isegi ootamatusega tegemist.

Terrorism on ekstreemne kommunikatsioonivorm. Ükski terrorist ei ole kunagi tahtnud, et tema kuritegu päevavalgele ei tuleks, ja harva sedagi, et süüdlasi varjataks – pigem on soovitav saada üritusest otseülekanne.

Nii õnnestus 11. septembri terroristidel pärast esimest WTC läbinud lennukit kaksiktornidele suunatud kaamerate abil kogu maailma silme all teise lennukiga uus rünnak sooritada. Ja nii ilmselt kartsid ka Briti julgeolekuorganid, et esimestele pommidele võib järgneda teine laine – pärast seda, kui on kogunenud piisavalt pealtvaatajaid, operaatorid on sündmuskohtadele jõudnud ja päästetöötajad tööle asunud.

Ainult et islamiterroristid paistavad tõepoolest olevat vahepealse nelja aastaga kaotanud suure osa oma suutlikkusest.

Sümbolite jõud

Niisuguste kommunikatsiooniaktide sõnum ongi: olge paanikas ja hirmul. Siiani on terrorismiaktide edu selle sõnumi edastamisel suuresti põhinenud meeldejäävate sümbolite kasutamisel.

Maailma pealinna kõrgeimat pilvelõhkujat, maailma kaubanduskeskust läbiv kohalikke täis reisilennuk on unustamatu kujund, sümbol, mida jätkuvalt üle kogu maailma unes nähakse ja mis terroristide sõnumi üsna hästi ja selgelt kuuldavale tõi.

Kõik enesetaputerroristid on nii ida- kui läänemaailma jaoks meeldejäävad sümbolid oma eneseohverduses, mille jõudu on vähe kahandanud isegi pidevad kordused. Madridi plahvatuste sümboolsus piirdus nende ajastamisega enne valimisi – sõnum valimiste mõjutamisest, Iraagis osalenud valitsuse kukutamisest.

Lääne ülikoolides õppinud ja satelliidi vahendusel Hollywoodi filmide ja muu lääne kultuuriga hästi kursis olevad terroristid olid hästi õppinud, mis inimestele mõjub – kuidas õudusfilmides inimesi ehmatatakse, kuidas pannakse neid nutma ja naerma. Ja ilmselgelt ka: kuidas panna nad leegitsema paanikast ja hirmust.

Arg rünnak

Kuigi hukkunute ja vigastatute arvud on suured, kukkusid autorid Londonis ilmselgelt läbi: nende eesmärk ei olnud «tappa 50 inglast» vms – nende ambitsioon oli suurem, mis peegeldus ka pretensioonikas kirjas. Tegelikult nende sõnum nii suurt mõju ei saavutanud. Alguses peeti plahvatusi suisa elektririkete süüks.

Ka hiljem, kui tegelik põhjus selgus, oli pommiplahvatustel sama palju inglastele ja maailmale öelda kui järjekordse doosi nimel tapnud narkomaanil. Loomulikult ei leevenda see hukkunute lähedaste ja vigastatute kannatusi.

Kuid terroristide tegelikke eesmärke aimates tuleb möönda, et nad ebaõnnestusid. G8 kohtumine jätkus. Börsil – korraks jah kukkusid, aga müümiskampaania asemel mindi lihtsalt koju.

West Endis jäid kuuldavasti mõned etendused ära, nii austusest leinajate vastu kui ka potentsiaalsete klientide transpordiprobleemide tõttu.

Inimesed meediakanalites näivad lihtsalt nukrad ja pettunud, aga lähevad oma senise eluga edasi, varudes esialgu lihtsalt rohkem aega ühistranspordi jaoks. Isegi ajakirjanikud on rahulikud.

Kõige enam ärevust tekitanud reaktsioon oli ühelt Poola ohvitserilt, kes kohalikule uudisteagentuurile teatas, et tegemist «võib olla» reaktsiooniga Iraagi sõjale, et seepärast peaksid muretsema ka kõik teised koalitsiooniga ühinenud riigid ja et rünnak oli «edukas propaganda» terroristidele.

Televisiooni jälgides ja brittide lehti lugedes võib küll öelda, et Inglismaa ei põle paanikast ja hirmust, erinevalt araabiakeelsel veebisaidil väidetust.

Ei suutnud nad jätta endast muljet ka kui tugevast, kartmatust jõust – midagi arglikumat, kui panna pommid plahvatama ajal, mil enamik Briti julgeolekukompetentsist oli Šotimaal, on raske ette kujutada.

Oleks nad päev varem rünnanud, oleks neid võidud isegi pidada mõneks veidi fanaatiliseks pättide kambaks 2012 olümpiaks konkureerivast linnast – ja islamiäärmuslaste sõnum Iraagi sõja ebaõiglusest ja läänemaailma ebamoraalsusest võinuks täiesti kaduma minna.

Terroristid on kaotanud jõudu?

Mõned ajakirjanikud otsisid sündmustest sümboleid. Viidati, et õhkulastud kahekordne punane buss on üks Londoni kaubamärkidest. Et metrood reklaamiti maailmasõdade ajal kui «pommikindlat» paika.

Ja et buss nr 30, mis õhku lasti, sõidab marsruudil Londoni kesklinn – tulevaste olümpiamängude toimumispaik. Kuid need on pigem otsitud seosed – otsitud, kuna ootuspärane on leida terroristide tegudes sümboleid ja nendes sisalduvaid sõnumeid.

Neljapäevased pommid jäid «lihtsateks» tapatalguteks, ilma moraalita.

Jääb julgeolekuanalüütikute vaielda, kas terroriorganisatsioonide hoogustunud süstemaatiline lõhkumine (nii majanduslike kui jõumeetoditega) on kaasa toonud selle, et üksikud grupid on senisest veelgi kontrollimatumad ja anarhistlikumad või on nad lihtsalt jõuetumad.

Võib-olla leiavad nad, et oma sõnumi edastamiseks tuleb edaspidi järjest meeleheitlikumaid õudusi korda saata.