Ja ongi piiritu...

Vaatasin filmi hollandlannast AnneMariest, tema armastatust Amarast, kes pärit Sierra Leonest, ja nende tütrest Kadijast. Ent nägin tahtmatult eestlannat Annemari, ta armastatut Aljošat, kes on pärit kusagilt Vjazmast, ja nende tütart Katjat.

Ma nägin, kuidas Annemari alguses ütles, et inimene otsib ennast, aga et koos Aljošaga enamik muresid kadus. Ma nägin Annemari vanemate nägusid, kui nad rääkisid, et eestlastel ja venelastel on erinev mõtteviis, ja miks peaks üks Eestis sündinud ja kasvanud tüdruk omaks võtma võõrad arusaamad, kas või näiteks suhtumise ajasse, ja seetõttu oma vene mehe pärast igale poole hilinema.

Ma sain aru Annemari solvumisest, kui sõbrad talt küsisid, kas ta aidsitesti lasi teha, sest teel Vjazmast Tallinna oli Aljoša mõnda aega elanud Narvas. Nägin isa täiesti mõistmatut ja isegi põlastavat pilku, kui ta Katja neljandal sünnipäeval vaatas, kuidas Aljoša ja tema sõbrad kükktantsu vihuvad.

Äkki tabasin end mõttelt, et tegelikult on minu nägemus üsna vägivaldne ja midagi on siin valesti, kuni lõpuks taipasin – muusika! Amara oli muusik, tegi reggae’t ja see kõlas hommikust õhtuni ka nende kodus, mida AnneMarie rahulikult talus – talle lausa meeldis see.

Aga ma ei kujuta ette, et Annemari kannataks päevad läbi kuulata Aljoša vene lugusid Toljast ja Tanjast. Kuigi mõlemad on valged, kristliku taustaga ja naabermaadest. Lääne musa ootab neegreid nagu pangandus juute, aga venelasi ei oota ei üks ega teine.

Vene musa läheb ainult venelastele endile peale ja need vähesed erandid, kes on suutnud Läänes läbi lüüa, on seda teinud kas tänu skandaalsele kuulsusele (T.a.t.u.) või sellele, et mängivad lihtsalt läänelikku muusikat (Gorky Park).

Šiškin ja Vasnetsov ei ole kedagi mõjutanud, aga kubismi lätted on aafrika skulptuurides. Dostojevskit hinnatakse, kuid ei saada aru, Tolstoi mõtles poolenisti prantsuse keeles, aga onu Remuse jutud on läänlaste raudvara. Sel teemal võiks arutleda veel pikalt, kui mitte filmi lõpp...

Pean ausalt tunnistama, et jäin vaatamisega ühe minuti hiljaks ja sestap ei teadnud Amara surma ette. Nagu ka filmi tegijad. Kavandatud loost erinevate kultuuride kooseksisteerimise keerukusest sai lugu armastusest, mis ei tunne piire. Piire ka siin- ja sealpoolsuse vahel.

Ma ei unusta surmatunnini AnneMarie pilku otse kaamerasse Amara matustel, kui ta ütleb, et Amara jääb igavesti tema meheks. Ja ses pilgus ei olnud hirm võimaluse ees saada kadunud mehe noorema venna teiseks naiseks, vaid hirm teadmatuse ees, kuidas teispoolsusega suhtlema hakata.

Et Amarast meie maailmas vabaneda, läheb aega neli kuud ja kümme päeva. Siis aga peaks kõik korras olema, sest armastus jääb. Ja armastus on ju ometi piiritu...