Vilde Teater lahkab Lõuna-Eesti kirjameest

Sellesuvine Vilde Teatri vabaõhulavastus «Sanna takah tiigi man» räägib pilli-, laulu- ja kirjamehest Herman Juulius Schmalzist.

Eelmisel suvel mängis Vilde Teater Lutsu «Tagahoovis», mida meenutan siiamaani kui üht väga eredat teatrielamust. See oli vaimukas ja hea meelelahutus.

Suuresti tänu sellele lavastusele pälvis teater ka mulluse Tartu kultuuriaasta parima harrastusliku koosluse aunimetuse. Usun, et see äramärkimine on innustanud harrastusteatrit jõudsalt edasi tegutsema.

Tähelepanu hajub

Mulluse «Tagahoovis» mängukoht Tähe tänaval on teatriruumidest üks lahedaimaid leide, mida olen näinud. Näitlejad suutsid täita kogu ruumi – maja, kuuri, hoovi, nurgatagused. Kõike kasutati väga funktsionaalselt ja loovalt. Keskkonnateater.

Seekord ei anna leitud mängupaik nii palju mänguvõimalusi või pole neid siis lihtsalt üles leitud. Tegevus toimub põhiliselt Tiigi seltsimaja ühe külgseina taustal ja terrassil.

Õhtuvalguses on sein muljet avaldav, Schmalzi monoloogid emotsionaalselt, pateetiliselt mõjuvad ning kordaminevad. Siiski tundub, et etendus on liiga pikk. Üle kahe tunni on natuke liiast, tähelepanu hajub ja kõiki monolooge ei jõua jälgida. Sisaldab ju tekst päris palju informatsiooni, materjali oleks võinud veel tublisti kärpida.

Ühendavaks raamiks on võetud Jaan Vahtra lugu Vanajumalast ja Vanapaganast, kuid Schmalzi lugu selle sees on nii pikk, et kui niidid uuesti kokku tõmmatakse, võib juba olla meelest läinud, mis asju Vanapaganal ja Vanajumalal üldse ajada oli. Lühemalt tehes oleks tervikut lihtsam püüda olnud.

Aapo Ilvese näidend on väga kirjanduslik. Tegevuslikkust, mida näitelava vajab, on vähe. Etendust elavdavad küll vahepalad, näiteks setukeelsed laulud.

Meeldejäävaimad ja enim naerutavad stseenid on need, kus erinevate riikide esindajad toovad Schmalzile aumärke. Nalja saab, aga mõne poliitilise nalja puhul tekkis mul kõhklus, et kuis on lood nende teemade tõsidusega.

Kas väga aktuaalsete asjade üle nagu piirilepe saab ikka vahetut nalja teha? Ja kas pole natsi- ja nõukogude aja naljad end kuidagi ammendanud?

Rohkem groteski

Kindlasti on Vilde Teatrile tekkinud oma fänniklubi, mis naudib teatri näitlejaid ning teab juba, et kui mõni neist lavale tuleb, pole tal muud teha vajagi, kuna ta on juba oma olekult niigi ilmekas või koomiline.

Grotesksus on Vilde Teatri tugevaimaid külgi ja seda oleks võinud seekord rohkem ära kasutada.

Koomilisi nüansse lisab ka see, et lavastuses mängib päris palju kodanikke, kes räägivad eesti keelt tugeva vene aktsendiga. Ja need näitlejad naudivad seda ka ise. Nii nagu laval kõlab mahlakalt ja naljakalt setu keel, on lood ka selle aktsendiga. See mõjub samuti nagu mingi murre.

Vilde Teater mängib «Sanna takah tiigi man» veel täna, homme ja ülehomme algusega kell 19 Tiigi seltsimaja kõrval Toomeoru veerel (Tiigi 11).

    Tagasi üles