Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ain Kaalep kirjutab sellest, et umbusk ja vaen venelaste suhtes tekkis Vene okupatsiooni käigus, ning hoolimata sellest, et Eesti on nüüd iseseisev riik, teevad Venemaa riigijuhid kõik, et vaen ei raugeks.
Tänapäeva maailmas on loomulik küsida iga vähegi teadliku inimese käest, kuidas ta suhtub sellesse või teise riiki või rahvusse. Päris ükskõikne ei tohiks inimene ühelgi juhul olla. Või kui, siis vahest vaid siis, kui tal tõesti mingit informatsiooni ei ole.
See oleks aga äärmiselt kaheldav, sest globaliseerumine, üleilmastumine on paratamatu protsess, millele vastu ei tööta ükski mõistlik inimene. Nii poleks sugugi kummaline, kui Eestis leiaksid sooja poolehoidu näiteks baskide või kurdide iseseisvustaotlused või lausa vaenu näiteks Sudaani või Indoneesia valitsuse vähemusrahvustepoliitika avaldused.
Ent need riigid ja rahvad, kes meile on geograafiliselt või ajalooliselt väga lähedal, otse nõuavad meilt selget suhtumist, ükskõiksus oleks lubamatu. Seda eriti Venemaast ja venelastest kõneldes.
Heasoovlik huvi
Suhtumisvõimalusi on muidugi mitu.
Alustaksin huvist ja sümpaatiast, sest just nii algasid minu suhted venelastega teismelisena kolmekümnendail aastail. Tartus, Maarja kiriku taga oli toiduainete pood, mille omanik oli habemik venelane. Ta kõneles oma müüjannaga vene keelt ja äratas nõnda minusuguses poisis suurt huvi. Küsisin ema käest, kuidas on vene keeles üks ja teine sõna, ja kui taas sellesse kauplusse läksin, oskasin poemehele öelda «spassiibo» ja «dossudaanja». Olin ülirõõmus, kui ta mulle oma põnevas keeles vastas.
Tasapisi jõudsin ka vene kirjanduseni, millest kõige mõjukama mulje jättis Tolstoi «Ülestõusmine».
1940. aasta sündmustesse suhtusin muidugi nii nagu eesti rahva absoluutne enamus. Ometi ei kandnud ma viha ja vaenu okupantide vastu üle kogu vene rahvale, keelele ja kultuurile. Vene keelt õppisin koolis lausa huviga.
Saksa okupatsiooni ajal tervitasid Tartu muusikasõbrad suure rõõmuga kontserti, kus mängiti Taikovski 5. sümfooniat. Vene heliloojad olid selle okupatsiooni alguses justkui ebasoovitavad, ent ilmselt seda siiski mingi määrus ei kinnitanud.
Vaen Vene imperialistliku riigi vastu võis tõsiselt üle kanduda vene rahvale ja isegi keelele alles siis, kui riikliku genotsiidipoliitika järel sigines meie maale palju koloniste, keda püüti eestivaenulikult häälestada. Kahjuks see aeg-ajalt ka õnnestus.
Otsitud põhjused
Ja sealt siis umbusaldus, mida pikemalt põhjendada polegi ehk vaja. Arvan, et aeg-ajalt oleme olnud veidi ülekohtused mõne venelase vastu, kes meile oma sümpaatiat avaldab, sest oleme ikka eeldanud, et ega ta meist päriselt aru saa. Suurel rahval võib olla lausa veider vaadata, kuidas ühemiljoniline riik pingutab, et sajamiljonilisega mingit võrdsust saavutada. Ja vahel saavutabki.
Jah, kui nad tihtigi meie mõistmiseni ei jõua, ei oska meie keeltki, ei tarvitse me kõiki venelasi oma vaenlasteks pidada. Inimese moodi on nendega võimalik läbi käia, kuni nemad sedasama arvavad ja nii ka käituvad.
Aga paraku on küll ja küll põhjusi vaenuks. Ja millegipärast on vaenu õhutamise teele asunud praegune Vene valitsus, kuulutades seda valjul häälel nii välisministri kui ka presidendi suu läbi.
Kui meie välisminister andis allkirja lepingule, milles Vene poole tungival soovil nõustusime Stalini ajal tõmmatud piiriga kahe riigi vahel, oli ju üks probleem lahenduse saanud.
Otsitud ettekäändeks ikkagi hajutada see vastne vastastikuse arusaamise õhkkond sai Vene asjameestele riigikogu ratifitseerimisseadus. See küll kuidagi ei kahjustanud juba sõlmitud lepingut, ent sisaldas sissejuhatuses viiteid Eesti ajaloole, mis Vene poolt üldse ei tarvitsenuks huvitada. Need ei muutnud ju lepingut.
Kõigepealt ei meeldinud Moskvale Tartu rahu mainimine: nähtavasti häbeneb Vene president Vladimir Putin siiani seda, et Lenini ja Trotski väed Eestilt lüüa said. Ja siis veel see, et me 1940. aastal Hitleri-Stalini sobingu alusel Eestisse vägivaldselt imporditud reiimi okupatsiooniks nimetasime. Ju vist pidanuksid eestlased selle kõik unustama või kuidagi ümber nimetama.
Kahju venelastest
Ikka ja jälle on Vene valitsevad ringkonnad taasiseseisvunud Eestit ühel või teisel viisil solvanud. Oleme püüdnud halva mängu juures teha head nägu ja kinnitanud, et suhted Venemaaga on korrektsed, meil ei olevat enam karta imperialismi rünnakut, ise samal ajal pealt nähes Teteenias toimuvat.
Sel õnnetul riigil ei õnnestu kuidagi sellest rahvaste vanglast vabaneda, mis Nõukogude Liidu nime all pragunes ja, mõnel vangil minna lastes, Vene Föderatsioonina edasi elab. Kas tõesti peame me ka nüüd iga hinna eest head nägu tegema, vältides isegi kõige leebemat diplomaatilist protesti?
Diplomaatia diplomaatiaks, kuid omaenda avalikkuses ei saa meid keegi keelata, kui ütleme, et peame praegust Vene välisministrit ja presidenti meie vaenlasteks. Viimast ei vabanda isegi mitte tema skandaalne harimatus ajaloo, sealjuures Venemaa ajaloo alal, sest ta pahatahtlikkus on päevselge.
Eesti keeles on kaks sünonüümset sõna: häbematus ja nahaalsus.
Esimene on vana, omakeelne, teine laenatud ja käibele tulnud alles Vene okupatsiooni ajal. Ilmselt märkimaks teatavat uutmoodi häbematust, eriti suurt, pean kahjuks ütlema «venelikku».
Võtan endale voli tsiteerida rahvanaljandit, mis on otsekui loodud praegusesse poliitilisesse situatsiooni. Küsimus: missugune on suurim häbematus, niisiis nahaalsus? Vastus: kui sõbra ukse taha tehakse hunnik, siis aga lastakse uksekella ja nõutakse paberit. Just niisuguse mulje jätab praegune Vene diplomaatia. Seda kahjuks ka vene rahvast, kellele tema valitsus häbi teeb.
Tahaksin kõigest hingest, et me siiski ei suhtuks vene rahvasse vaenu ja vihaga, vaid kaastundega, lootes, et tema pilk tasapisi selgineb, eriti siis, kui ta Kremli poole vaatab.