Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2034361t1h7c55.jpg)
ETV spordireporter Anu Säärits on mehiste kolleegide seas juba üksteist aastat ainuke naine ja ega maailmaski sel alal daame just palju pole. Ta on trüginud meeste mängumaale ja selleks, et seal vastu pidada, tuleb seda ala kas väga armastada või peab olema kange iseloom.
Kunagi tagus üks väike heledapäine nähvits Tartus Ropka kandis koos kamraadidega jalkat ja tahtis väga miilitsaks saada. Poisid tõid unistava naabritüdruku kähku maa peale, öeldes, et miilitsasse naisi ei võetagi.
Anu pidi plaanid ümber tegema ja õnneks polnud see raske mis oleks veel toredam, kui teha seda, mida nagunii teed sporti. Juhtus aga nii, et telekonkursi spordireporteri kohale kandideerinud verivärske Tartu Ülikooli kehakultuuritudeng pani võidu konkurentide ees kotti ega saanudki enam kunagi võimalust kehkaõpsina väärikalt vanaduspensioni välja teenima hakata.
Kui piiksuva häälega linalakk päevinäinud spordidressis esmakordselt ETV eetrisse ilmus, ohkas üdini stiilne Alice Talvik valuliselt, et «jälle see Kampsun on eetris». Nüüdseks on kampsunid kadunud ja Anul soeng peas, küüned lakitud ja stiili, nii et vähe pole. Anu ise võtab seda suhteliselt külmalt talle on kogu elu sisu tähtsam olnud kui vorm.
Kriitikud on Sääritsat keeleapsude ja kohatise asjatundmatuse pärast nahutanud, nii et vähe pole, kuid ega Anu sära sellest pole kahanenud.
Nii hull saab asi olla ainult ühel juhul: kui on suur armastus. Ja vaat see ei ole Anul oma töös veel üle läinud.
Anu, kas ongi nii, et sporti tunnevad ja kommenteerivad ainult mehed ning naised hoidku eemale?
Ei ole, kuid suuremalt jaolt on spordireporterid tõesti mehed. Tiitlivõistlustel näeb muidugi valdavalt soliidsete härrade paraadi. Kõik oleneb alast, kergejõustikus näeb sageli ka naisi: varasematest aegadest tuntud koloriitseid kujusid, oma ala proffe.
Aga põhjus miks see nii on?
Eks see tulene sellest, et kogemustepagas talletub aastatega ja päris nii see tõesti pole, et tuled hopsti! peale ja oledki suur spetsialist valmis.
Ka spordiajakirjanik vajab tippvõistlusi, et vormi kontrollida.
Samas just see vaatajat ärritabki: olete kohal, aga ei kuule ega näe ikka õieti, mis toimub.
Üks asi, mis ülekande kvaliteeti vägagi mõjutab, on staadionid ise mida suurem staadion, seda kaugemal on kommentaator toimuvast. Näiteks Pariisis on kommentaatori kabiin nii paganama kõrgel, et sportlane paistab mulle sinna nagu mingi kirp. Kui peaks veel vihma sadama, siis ei näe sedagi vähest.
Meieni jõuab vahendatud pilt ja televaatajal on visuaalselt kindlasti parem ülevaade. Kuid ma leian, et ükskõik mis ka poleks, on vaatajale väga tähtis kuulata toimuvat oma emakeeles.
Sind ennast peavad ägedamad kriitikud lihtsalt uudiste «ettevuristajaks», mis sa selle peale kostad?
Mis puudutab ettevuristamist, siis keegi meist ei käi eetris lihtsalt ette vuristamas oleme kõik samal ajal ka toimetajad, mis tähendab, et otsime ise info ja paneme selle uudiseks kokku. Enamikus riikides on selleks toimetajad, kes ainult sellega tegelevadki ja seal võib ehk öelda, et keegi «vuristab ette».
Kritiseerida võib ikka, aga asjadega on nii, et mis võimatu, see võimatu!
Mida sa võimatuks pead?
Laev ei sõida maa peal ja vanker ei veere vees kui keegi teeb asjaliku märkuse keelekasutuse või millegi muu suhtes, on see ju teretulnud, aga ma ei saa sageli aru, mida end tõelisteks spordifanaatikuteks pidavad inimesed tegelikult tahavad.
Mõned asjad klaarime oma toimetuses ära ja mõned hädad võib ka ette näha, kuna on juba ette teada, et asjad ei lähe nii nagu tahad.
Näiteks?
On mõned kroonilised virisejad, kes kaeblevad, et miks näitate kogu aeg NHLi ja NBAd, teised jälle, et miks te meie ala ei kajasta ja vanemad spordiveteranid ütlevad, et väga vahva, aga räägi sutsuke aeglasemalt või küsi aega juurde.
Ma olen nagunii seda pattu päris palju teinud, et lasen ülekande lõhki. See pole just kõige professionaalsem, aga mul on kogu aeg see probleem olnud, et aega jääb väheks.
Sellest aja lõhki minekust kukud lobisema?
Ei, ma ei kuku lobisema, kuid fakt on see, et infot on tunduvalt rohkem kui näiteks kümme aastat tagasi, juhtub nii palju. Võtame kas või lihtsa näite: kui palju eesti pallimängijaid mängib praegu välismaa liigades, või kui palju käiakse maailmakarika etappidel kümme aastat tagasi võis need nimed ühe käe sõrmedel kokku lugeda.
Kuidas sinu üks tavaline tööpäev üldse välja näeb?
Tavaline tööpäev näeb välja selline, et lähen kella kümneks kohale ja lõpetan kell üksteist, pool kaksteist. Vahel olen kuu aega tööl ja pole ühtegi vaba päeva olnud. Olen olnud nii väsinud, et teetass ka ei seisa käes.
Toomas Uba aegumatu küsimus: «Noh, kuidas tunne on?» Mis sa sellest arvad?
Muuseas, see on väga hea küsimus ja sportlased ei pane seda üldse pahaks. Kuna aga formaadid on muutunud lühemaks, tuleb ka teistmoodi küsida.
Mitmes keeles sa küsida mõistad?
Inglise, vene ja soome keeles. Võin uhkusega öelda, et mu esimene soome keele õppejõud oli professor Eduard Vääri. See juhtus Tartu 8. keskkooli (praegune Forseliuse Gümnaasium toim) kümnendas klassis. Käisin kirjanduse klassis ja see, kuidas Vääri meid seal siis nahutas, oli ikka vaatepilt!
Kirjandusklassist oleks olnud loogilisem astuda ajakirjandusse, mitte kehakultuuri.
Kui käisin algklassides, tahtsin saada miilitsaks, et pätte taga ajada ja kord majja lüüa. Minu hoovi poisid tegid mulle aga peagi selgeks, et naisi nagunii mingitesse actionitesse ei võeta.
Kuna käsin juba tol ajal mitmes trennis, võtsin sujuvalt uue eesmärgi õppida kehakultuuri ja saada treeneriks või õpetajaks.
Isegi aastaid hiljem pole toonast valikut kahetsenud?
Ei, mitte kordagi. Lugesin juba põhikoolis suure õhinaga selliseid raamatuid, mille alusel ülikoolis kehakultuurlasi koolitati, kuigi ei saanud paljudest asjadest aru.
Kas sa koolis õpetajana käe ikka valgeks said?
Õpetajatöö istus mulle väga hästi ja see oli väga vahva aeg!
Kui kaugel oled praegu oma unistusest kord elus maratoni läbi joosta?
Kaugel. Ma pole saanud korralikult trenni teha, sest talvel oli mul juba kolmas põlveoperatsioon. See on see vana korvpallurite häda, et põlved on läbi.
Miks sa üldse sellise «koleda» ala nagu korvpalli valisid?
Korvpall pole üldse kole ala! See on väga võitluslik, huvitav ja ikk ala. Ega korvpallis ei pea üksteisel seljas aelema ja kisklema, saab mängida väga galantselt. Ega mulle samuti ei meeldi maadlejatega korvpalli mängida. Suudan nautida ka üksikalasid, kuid kui midagi võistkonnaga välja tuleb, on see eriline kaif!
Korvpalli jaoks sa liiga lühike ei ole?
Ega ma mingit Ameerikat avastama ei läinud olen oma tagasihoidliku pikkusega (164 cm toim) tagamängija. Olen teinud ka Tartus Katrin Klaubi juures kergejõustikku, kuid korvpall tõmbas meeletult.
See oli omamoodi Tartu fenomen, sest meie naised mängisid kogu aeg kõrgliigas ja kõndisid linna peal ringi nagu mingid kumiirid austus nende vastu oli väga suur.
Mängid praegu ka mingis pundis?
Kaks korda nädalas saame naistega kokku ja terve eelmise hooaja mängisime oma pundiga «Võtaks ära» ka uues naiste amatöörliigas.
Millest selline nimi?
Jäägu see publikule ära arvata.
Kust see spordipisik pärit on?
Olen selle pisiku eest tänu võlgu oma naabritele perekond Suijale, kes mind kaasa tõmbasid. Lapsepõlves tegin kõiki alasid suure lustiga ja kui sai koolist tuldud, läksin kohe palli mängima, suusatama või jooksma. Palju sai igasugu võistlustel käidud.
Tartu maratoni oled samuti läbi uhanud?
Olen küll! Kaks korda, kuigi üks kord oli nii, et ma polnud enne suuski isegi alla saanud. Seda ei soovita küll kellelegi! Mul olid väga laiade sidemetega suusad ja kuna rada oli kitsam, siis pidin ikka üksjagu buraani mängima. Viie ja poole tunniga sain ikka hakkama.
Kui sa näed neid talusid, kus on selleks puhuks Eesti lipud heisatud ning tullakse raja äärde kaasa elama see on ikka väga ehe emotsioon!
On sporditegemine sulle töös ka otseselt kasuks tulnud?
Kindlasti, sest saan vähemalt aru, millest sportlane räägib. Kehakultuuri õppimise taust andis terminoloogia. Olen isegi nooremaid sportlasi saanud eneseväljenduses aidata, sest tajun, mida nad öelda tahavad.
On sul olemas «Anu traagiliste ja naljakate juhtumite» kogu?
Ei ole, kuid see nimekiri oleks vist masendavalt pikk. See algaks ilmselt Atlanta olümpiaga, mis oli mulle esimene ja seal tuli neid lauslollusi ikka täiega. Ühtepidi tuli see sellest, et mehed (sporditoimetuse meeskolleegid toim) surusid just mulle mingid kummalised alad, mida ma polnud maailmatasemel isegi mitte näinud.
Mäletan, et pidin kommenteerima laskmist ja olümpiavõitja oli juba selgunud, aga mul kostus kõrvaklappidest ainult mingi ujumise plirts-plärts. Polnud ühtegi inimest, kes oleks suutnud selle kanali ära vahetada. Mul oli selline tunne, et tõmba end või oksa see oli nii ebameeldiv!
Sul see tuleb meelde, kuidas «Eesti trikoo masti tõmmati»?
Ei tule, aga sellised asjad juhtuvad siis, kui pead tegelema samal ajal väga mitme erineva asjaga. Tähelepanu on eriti suurvõistluste ajal väga erinevate asjade vahel killustatud, töömaht on meeletu. Ateenas oli viimane päev kohutav ja siis ütlesin otse-eetris, et mul on pea juba soojaks läinud.
Mõni tundlik televaataja sind kunagi räigelt solvanud on nende eksimuste pärast?
Helistajaid on iga ülekande ajal ja korraldusi jagatakse meile kogu aeg. Kummaline on see, et kui sportlaste tulemused on head, siis eriti ei helistata, kui aga kehvad, siis on justkui vaja oma viha meie peale välja valada.
Kriitikat talud üldjuhul hästi?
Vahel, kui jälle meie toimetuse aadressil kriitikat kuulen, siis olen mõelnud, et ükski kriitik pole tulnud vaatama, kuidas me oma tööd tegelikult teeme.
Vahel on kindlasti vastupidi ka kiidetakse ja tänatakse?
On küll! Mõni helistab, mõni joonistab, mõni saadab nänni. Kõige suurem tunnustus on aga see, kui sportlased ise hiljem ütlevad, et oli huvitav ja kajastasime hästi. See on see täpp i peal.
Kui hästi sa oma emotsioone eetris taltsutada suudad?
Päris nii, et nüüd otse-eetris emotsioonidele täielikult voli annad, ei tohi olla. Aga muidugi käib alati mingi siseheitlus isikliku kaasaelamise ja objektiivse kajastuse vahel.
Elad ühele sportlasele rohkem kaasa kui teisele?
Arvan, et paljudel telereporteritel on oma sümpaatiad.
Nimeta mõni.
See nimekiri tuleks väga pikk, sest meil on palju tublisid, vahvaid ja pühendunud sportlasi. Kui öelda vaid üks, siis on see Jüri Jaanson tubli eesti mehe kõige ilusam näide.
Oled sa ise unistanud tippsportlase karjäärist?
Muidugi olen! Lapsena olid mul kõik seinad tippsportlaste plakateid täis. Sportimise võimalusi on nii palju juurde tulnud, kuid samas muudkui kurdetakse, et lapsed ei taha sporti teha.
On see sinu arvates nii?
See on kahe otsaga asi: mäletan, et kui Tallinna elama tulin, jooksis piki Pirita mereäärt ainult üks hull vanamees, ülakeha paljas. Aga vaadake nüüd, mis toimub kõik metsaalused ja klubid on sportivaid inimesi täis, kui tahad korvivõistkonnaga õhtust trenniaega, on seda väga raske leida.
Oled ise öelnud, et olla spordiajakirjanik see on elustiil, hobi ja töö käsikäes. Kas selle «hobi» kõrvale veel midagi mahub?
Ajakirjanikutöö on mulle tõesti nagu põnev hobi ja ilmselt oleksin selletagi kuidagi spordiga seotud. Loeksin neidsamu spordiajakirju, käiksin staadionil võistlusi vaatamas, spordiksin ise.
Kas selles, et sa veel vabade ja vallaliste ridu kaunistad, on süüdi ETV?
Vaevalt, et Eesti Televisioon selles süüdi on, kindlasti mitte! Ma ei usu, et see küsimus üldse inimesi huvitab.
Aega lugeda ja muusikat kuulata jääb?
Jääb, kuid lugemisega on nii, et mul on harjumus raamat ühe korraga läbi lugeda, ma ei saa pidama. Just lõpetasin omaaegse jooksukuulsuse Mart Vildi memuaarid, see oli väga nauditav. Olen väga kõva klassikalise muusika kuulaja, Tartu maratonile võtsin Straussi valsid kaasa. «Lood Viini metsades» mõjusid päris vahvalt!
Ise midagi mängid või koguni laulad?
Ei mängi. Koorilaulus turnisin tagumises reas rööbaspuudel ja see kippus rohkem huligaanitsemiseks kui laulmiseks kätte. Aga koduses bändis tagusime vendadega potte ja panne ning tegime ise laulud juurde.
Kunagine telestaar Alice Talvik olevat sinu telesse tuleku alguses ohanud: «Jälle see Kampsun on eetris». Välimus on sul viimaste aastate jooksul oluliselt muutunud.
Kui teles alustasin, olin samal ajal ka koolis õpetaja ja käisin ülikoolis tempo, millega Tartu ja Tallinna vahet liikusin, oli tõesti metsik.
Aga ega mul ei olnudki muud selga panna ja ma mõtlesin, et kui öeldakse, et homme pole enam vaja tulla, et mis siis ikka.
Viimastel aastatel on teles riiete jaoks eraldi raha antud.
Põdema siiski ei hakanud?
Ma ütlen ausalt, see oligi üsna õudne ja neid asju on teisigi olnud, mida ma olen kandnud ja mis on õudsed välja näinud. Aga minu jaoks pole see riietuse pool üldse nii tähtis. Lugu oli lihtne raha oli väga vähe. Kui tuled pärast sätitud diktoreid dressipluusis eetrisse, on muidugi kontrast kohutav!
See sätitud olek on sulle ikkagi telemajas külge hakanud.
Mis puudutab välimust, siis on siin, nagu igal pool mujalgi, oluline professionaalsus. Mul on väga professionaalne grimeerija Krista Värk ja hea juuksur Valve Junolainen. Nendest sõltub väga palju.
Ma ei saa endale juba hommikul kell kaheksa soengut pähe teha, siis purjetamisvõistlustele ja edasi ratsutama minna iga naine teab, mis sellest järele jääks. Kogu päev on vaja palju erinevaid asju teha ja ma ei saa ainult soengust mõelda. Aga kõike annab teha, kui koos on profid, tahtmine suur ja raha palju.
Nii, et sinustki saaks mannekeeni teha?
Kui on väga head tegijad, kes selle endale eesmärgiks võtavad, saaks ikka, kuid mannekeeni jalgu pole mul küll kusagilt võtta.
Ma ei saaks päev otsa tikk-kontsadel tribüünidel kõõluda, mu jalad ei kannataks seda lihtsalt välja.
Aga mis siis ikkagi juhtuks, kui sa seekord MMile miniseelikus ja kõrgetel kontsadel läheksid?
Kindlasti on Helsingis ka selliseid daame, aga mina nii ei lähe. Olen üsna praktilise meelega.
No kui praktilise meelega marjul käid, kompotti keedad?
Marjul ei käi ja kompotti ei keeda. Söömisest niipalju, et ega suurtel võistlustel aega süüa polegi ja mina tahan hommikul vaid ühe hea kohvi. Ateenas sain sooja toitu, liialdamata kusjuures, alles viimasel päeval. Kui ongi mingi paus, siis võtad ette järgmised stardiprotokollid ja ega kuhugi minna ei jõua.
Mis oludes sa üldse kasvanud oled?
Mul on kolm venda ja üks õde. See on mu kõige suurem rikkus.
Mingi andega mind õnnistatud pole, pigem on saavutatu taga töökus ja järjepidevus. Kui oleks tiba andekam, oleks ehk elus lihtsamini hakkama saanud.
Mul on üks küsimus meie tööka kollektiivi poolt ka: miks Anu särab ja õitseb, on ta armunud?
(Naerab enne vastamist pikalt ja südamest). Jah, olen küll, oma töösse!
Anu Säärits kümne aasta pärast?
Ma ei usu, et ma kümne aasta pärast kosmosesse olen lennanud või sisekaitseakadeemiasse politseinikuks õppima läinud.
Eks ma ikka spordiga olen seotud, ükskõik mis nurga alt vaadatuna.
Anu Säärits (32)
Sündinud: 4. oktoober 1972 Tartus
Haridus: 1991 Tartu 8. Keskkool (Forseliuse Gümnaasium)
1995 Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond, bakalauruse õpe; 1995- 1998 magistratuuris (lõpetamata)
Töö: 1993 suvel Puiatu erikoolis kasvataja
1995 Forseliuse Gümnaasiumis täiskohaga kehalise kasvatuse õpetaja
1993- 1994 Tartu Televisioon, reporter-toimetaja
1994- ETV spordisaadete toimetaja-reporter
Autasud: 1995 Parim Eesti noor spordiajakirjanik, Suitsupääsukese orden, 1999 Eesti aasta parim spordiajakirjanik
Kommenteerinud: Lillehammeri, Atlanta, Nagano, Sydney, Salt Lake City ja Ateena olümpiamänge; 1998 ja 2002 kergejõustiku EM ja 1999 MMi; suveuniversiaadid ja kümnevõistluse erisaated; TV 10 Olümpiastarti erisaated alates 1994. aastast
Harrastused: võrkpall, kergejõustik, korvpall (mängib tänini amatöörliigas)
Silja Suija, lapsepõlvesõber
Elasime Tartus ühe hoovi peal ja mäletan, et Anu oli väga aktiivne igasugustes mängudes. Kuna tal oli kolm venda, siis olidki enamik meie mänge sellised poiste mängud. Hindan Anu saavutusi teles eelkõige selle foonil, et ta ei ole pärit just kergetest oludest, neil oli suur pere. Kõik, mida ta tänaseks on saavutanud, on tema enda töö vili.
Teletöö on minu arvates justkui Anule loodud ja ma ei teagi praegu Eestis ühtki naist, kes suudaks spordivaldkonnas nii ladusalt seda sama teha nagu Anu. Ta on leidnud oma õige valdkonna.
Anu on väga tähelepanelik, tal on suurpärane mälu nüansside ja numbrite peale.
Olen vahel mõelnud, et võib-olla on ta liialt andunud ja pühendunud oma tööle ning äkki kannatavad seetõttu asjad, mida ta ka oma südames väga sooviks...
Marko Kaljuveer, ETV sporditoimetuse juht
Ma ei arva, et naisspordireporter midagi väga ebatavalist oleks ning kui maailmas lahtiste silmadega ringi vaadata, siis neid ikka on.
Anu on meie toimetuses nagu päikesekiir - kui ta tuppa astub, toob ta alati enesega naeru, rõõmu ja sõbralikkust kaasa. Ta on väga positiivse ellusuhtumisega ja avala südamega inimene. Lisaks sellele ka väga töökas ning pigem on teda vaja tagasi hoida, et ta ennast üle ei töötaks.
Ta on üks neist haruldastest inimestest, kes on valmis kõik teiste heaks tegema, iseennast tagaplaanile jättes. See omadus on väga vähestel inimestel - olla nii altruistlik. Oma rituaali meil toimetuses pole, kuid üksteisele parimat soovides ütleme alati: Hea lugu läheb alati sisse!