Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2034381t1h6ef9.jpg)
Tõenäoliselt on kõige tuntum sõjaväe elu-olu kirjeldav raamat Jaroslav Haeki veijki juhtumised.
Äsja ilmunud Olavi Ruitlase 2004. aasta romaanivõistlusel teise kohaga pärjatud romaan «Kroonu» käsitleb samasugust temaatikat. Vaid ajad ja olud on teised. Kui veijk seikleb Esimese maailmasõja tandritel, siis Ruitlase kangelased teevad seda Nõukogude armees. Kohas, mis kuuldavasti igast poisist lõpuks mehe vormis.
Valusad teemad
Ruitlase sõnul on kõik sündmused päriselt aset leidnud mõnel juhul on vinti juurde keeratud, vahel vähemaks võetud.
Raamatut võiks nimetada ka: eestlaste imelikud seiklused Nõukogude armees. Siit ei puudu traagika ja lembehetked.
Loe ja imesta, et kõik see tõesti aset leidis. Nõukogude tegelikkus oma nõmeduse ja absurdsusega, oma heade ja halbade külgedega, andis selliseks kirjelduseks suurepärase võimaluse.
Peategelasteks on kolm Lõuna-Eesti poissi, kes armee masinavärki kistakse. Karakterid on värvikad: felixkrullilik Peeter, uje Heino ning asine Siska täiendavad üksteist, moodustades ühtse terviku.
Kui Peeter ja Heino tõmbaksid asja kreeni, üks ühele, teine teisele poole, siis Siska neutraliseerib ja tasakaalustab neid, aidates säilitada realistlikku tunnetust.
Ruitlase keel on ladus ja muhe. Ruitlase luulelooming annaks põhjust arvata, et tekst kubiseb vägisõnadest või suisa roppustest. Ja tõesti öeldakse «Kroonus» üht-teist otse välja. Mis ongi just hea: kirjeldused on mahlakad ja tõepärased. Ega sõjaväes kõrgstiilis kõneldagi.
Vaatamata lõbusale ja seikluslikule üldfoonile käsitleb «Kroonu» ebameeldivaid asju, mis paratamatult Nõukogude sõjaväega kaasnesid: inimõiguste rikkumist, sadismi, piinamist.
Kirjeldused tekitavad kohati õõvastust: «Päevatööst surmväsinud mehed roomasid südaöösel aluspesu väel lumes, tassisid ämbritega peldikuid tühjaks, talusid mõnitusi, jalahoope. Kui keegi vastu julges iitsatada, oli rusikas õhus.»
Ilukirjanduslik dokument
Raamat on kirjutatud soojalt. Kuigi huumor on taotluslik, ei jää muljet, et nalja tehtaks nalja enese pärast.
Arvestades temaatikat võiks ju arvata, et Eesti autor tahab venelastega arveid õiendada. Kuid pigem on vastupidi.
«Kroonu» püüab tabada Venemaa olemust, kuid tabamatuks see jääbki: «Siin ei tohtinud kellegi vastu kena olla, sest keegi polnud seda kellegi vastu kunagi olnud. Siin polnud sellega harjutud » See oli segane maailmanurk, kust tarvis kiiresti ära pääseda, tõdeb Peeter kroonuaja lõppfaasis.
Ruitlase romaan on ilukirjanduslik dokument, mis pakub midagi neilegi, kes ise pole vene sõjaväes käinud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem pakub.