Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2034579t1hd2d1.jpg)
Tallinna Kaugnägemiskeskus andis eile õhtul oma esimese ametliku proovisaate. Mõni minut enne kella 19.30 teeb reissöör Leo Martin telekino projektsiooniruumis korralduse saateks valmisolekuks.
Insener Neeme Eeljõe lülitab sisse magnetofoni ja insener Veera Gertsenova samal ajal stuudio kaamera. Kõlab algusmarss. Ekraanile ilmub diktor Ofelia Mikk. Ta kõneleb Tallinna Kaugnägemiskeskuse ehitustöödest ja valmimisest. Seejärel esineb diktor Zinaida Madisova räägib sama vene keeles.
Mehaanik Endel Kesker lülitab tegevusse kinoprojektori. Näeme kinournaali «Nõukogude Eesti» nr 18 ja seejärel uut kunstilist filmi «Andruse õnn».
Nüüd järgneb saade «Homme algavad pidustused». Stalini preemia laureaat Gustav Ernesaks teeb kokkuvõtte sellest suurest tööst, mis meie lauljad-mängijad on teinud üldlaulupeoks ettevalmistumisel, ütleb tere tulemast suurele peole saabujaile ning avaldab veendumust, et laulupeo lõppedes meie tublid isetegevuslased levitavad oma kodu ümbruses laulu ja töörõõmsat meeleolu veelgi ulatuslikumalt. Koor laulab Miina Härma «Tuljakut». Saade on lõppenud.
Just nii kirjeldab Eesti Televisiooni, toona veel Tallinna Kaugnägemiskeskuse nime kandnud asutuse esimest eetripäeva 1955. aasta 20. juulil ilmunud Õhtuleht. Ajaleht teab, et kaugnägemissaadet jälgisid suure tähelepanuga paljud inimesed Tallinnas, Harju rajoonis ja Raplas.
«Nähtu üle avaldati kiitvaid arvamusi,» mainib ajaleht veelgi. Sama kuupäeva kandev Rahva Hääl trükib ära üpris samalaadse teksti, ent seda veelgi lakoonilisemalt ja lühemalt. Põhjus, miks sündmusele mõlemas päevalehes üpris vähe lehepinda antakse, on lihtne: juba 21. juulil tähistas Eesti NSV oma 15. sünnipäeva.
Nii said lugejad hoopis teada, kuivõrd usinalt on poolaasta tootmisplaanid enne tähtaega täitnud näiteks Eesti Kaabel, trust «Tallinngaas» või Tallinna Parfümeeria- ja Seebitehas.
238 televiisorit
ETV kroonikud on välja uurinud, et esimeseks eetripäevaks oli müüdud 238 televiisorit. Nende õnnelikud omanikud olid pisut enam kui kahe ja poole tunnise ilmaime esimesteks tunnistajateks.
Ajaloo tarvis on kirja saanud isegi see tõik, mitu tehniliste apsu ülekande ajal juhtus: 5 sekundit ebastabiilset sünkroniseerimist, 7 sekundit pildikatkestust, 1 sekund helipraaki ja 15 sekundit tehnilist seisakut. Kaamera oli kaadris kaks sekundit.
Pool sajandit hiljem on kodumaise teleajaloo sünnihetkest rääkijaid väheks jäänud: pole neid, kes suudaksid olnut meenutada. Saatepäeva esimene eestikeelne diktor, kunagine blond kaunitar Ofelia Mikk-Rebas on veel mõni päev enne juubelisünnipäeva tähistamist valmis kaugnägemiskeskuse sünnist rääkima.
Ometi vabandab ta kohtumispäeval ajakirjaniku ees, jättes oma rohelusse uppuva aiaga kodu uksele viisaka sildikese teatega «tervise probleemide pärast jääb intervjuu ära».
Vene keeles tervitusteksti ette lugenud ja pelgalt kuu aja pärast koos Ruth Perametsaga kauaaegseks diktoriks valitud Zinaida Madissova ei soovi samuti minevikku meenutada.
Küll aga tõdeb ta, et läheb täna hea meelega ETV kutsel telemajja, et oma toonastele kolleegidele silma vaadata.
Omaaegsetest eetrikangelastest jutukaimaks osutub eetripäeva esimene toimetaja, hiljem Tallinna Televisioonistuudio vastutav toimetaja Veera Kononova. Ta sattus televisiooni raadiomajast, nagu ka Madissova. Ometi vabandab Kononovagi, et ei pruugi kõike mäletada: kõrge iga ja üleelatud infarkt on mälestusi kustutanud.
Eeskujulikud teletöötajad
«Muidugi me närveerisime algul, aga minu arvates läks kõik siiski väga korrektselt,» jutustab lahke häälega Kononova poolsada aastat hiljem. Veel on tal eredalt meeles päikesepaistelise saatepäeva järel ülemustelt saadud kiitus. «Meil vedas sellepärast, et igaüks meist andis endast parima. Eks meile oli juba algusest peale öeldud, et praaki olla ei tohi. Ei olnudki.»
Hiljem täheldatud tehnilistest apsudest ei tea ta midagi. Ja miks peakski daami sõnul oli märksa olulisem see, et televisioonist oli tolleks ajaks juba väga palju räägitud. «Televisioon oli kuum sõna taheti kangesti teada, mis asi see on, ning nii ootasid kõik põnevusega avapäeva,» mäletab ta.
Oma esimesi telekolleege, Zinaida Madissovat ja Ofelia Mikku, toob ta aga tänapäevani teletöötajatele eeskujuks: nad olnud distsiplineeritud ja kohusetundlikud. «Ja seda võis tollel ajal kõikide töötajate kohta öelda,» lisab naine, kes nüüdki televiisorit, eelkõige aga Eesti Televisiooni vaatab.
-------------------------------------------------------
Taasiseseisvunud Eesti televisioonijuhtide meenutusi ja tulevikuvisioone
Hagi ein , ETV peadirektor 19921997:
Nii suure laeva pööramine oli keeruline. Kõige raskem oli tuua ETV sotsialismist kapitalismi. Hankeprogramm tuli lülitada NSV Liidust läände, luua ringhäälinguseadus Algas esimene diskussioon teemal, millist televisiooni ühiskond vajab. Kui laulva revolutsiooni ajal oli ETVd väga vaja, siis n-ö argipäeval tekkis mulje, et äkki polegi enam sellist televisiooni tarvis. 15 aastat hiljem on selge, et seda on ikkagi vaja.
Kui arvestada ETV usaldusväärsust ja rolli ainsa kultuurikanalina, siis on selge, et ilma selleta ühiskond ei püsi. Siiani pole aga õnnestunud poliitilistest mõjudest vaba stabiilne rahastamissüsteem. Mul on tunne, et häda on selles, et kui kogu meedia on erakätes, siis üritavad poliitikud klammerduda ainsa asja külge, mida nad mõjutada saavad ja tahavad. Loodan, et see järgmise 10 aasta pärast lõpeb.
Teist kanalit on vaja nii ruttu kui võimalik. Ilma selleta kogu kohustuste hulka täita ei saa. Tuleb asuda tööle paljudes väljundites ja tehnoloogiliselt uueneda.
Ilmar Raag , ETV juhatuse esimees 20022005:
See, et ETVst on saanud nüüdisaegne ja normaalne ettevõte, ei alanud kindlasti minu juhiks olemise ajal. Kuigi ma arvan, et nüüd on see lõpule jõudnud: Toomas Lepa ajal alguse saanud projektipõhine saatetegemine on lõppenud ja olemas on finantskontroll. See kõik tuleneb omakorda sellest, et minu juhtkonda kuulusid samad inimesed, kes olid ametis juba Aare Urmi ja Tiina Kangro (peadirektori kohusetäitja 19992000 toim) ajal.
Kohe alguses tegime olulise programmimuudatuse, panime lastesaated prime-timei ja jätsime ära ladina-ameerika seriaalid. Kaotasime kolm protsenti vaatajaist, kukkusime vaatajaarvult kolmandale kohale. Eks see oli okk, ent kunagist paradigmat tuli muuta tuli öelda, et meie usume millessegi muusse kui üksnes kasumlikku äriloogikasse. Otsustasime hakata pakkuma programmi enam neile, kes on ühiskondlikult aktiivsemad.
Nüüd on aeg küps mõtlemaks, mis saab edasi. Mulle tundub, et ETV vajab uut reformi.
Aare Urm , ETV juhatuse esimees 20002002:
Minul õnnestus ETV välja tuua sisulisest pankrotist poolteise aastaga tuli maksta 7 miljonit krooni. Mina sain maksmist pikendada 2012. aastani tänu oma pangandustaustale. Mul olid valmis vaadatud isegi uued maatükid ringhäälingumajale, läbirääkimised ehitajatega Töö käis mitmel rindel, aga poolteist aastat on ikka liiga vähe.
Praegu ei täida ETV seda rolli, mida peaks: see pole avalik tribüün ning on jätkuvalt sõltuv päevapoliitikast. Minu juhiks oleku ajal lubati ju ETV rahastamist vähemalt kolmeaastase tsükliga. Sellest loobuti kohe. Tundsin minagi omal nahal telefoniõigust ja kohalkäimise õigust. Rumal lugu lugupeetud inimesed, aga kui neid teles mainiti, unustasid oma positsiooni. Vaid toonane peaminister Mart Laar ei teinud etteheiteid, kui ta tulistamisskandaal avalikuks sai.
ETV peab muutuma interaktiivseks ja suurendama tagasiside hulka. Interaktiivsus võimaldaks ETV-l olla avalik tribüün. Meelelahutuslikku rolli mängigu erakanalid.
Toomas Lepp , ETV peadirektor 19971999:
Mu üheks sammuks oli muidugi reklaami väljaviimine ETVst. See sai teoks tänu erakanalite juhtide ja ETV vahelisele kokkuleppele. Teiseks sammuks oli omatoodangu mahu suurendamine. Taastasin ka Eesti Telefilmi töö ja lõin süvamuusika toimetuse. Kolmandaks sammuks oli saadete ostmise alustamine sõltumatutelt produtsentidelt.
ETV on üle juhitud. Sellega tegelevad riigikogu kultuurikomisjon, kultuuriministeerium, ringhäälingunõukogu, ETV juhatus, ETV ühiskondlik programminõukogu, sideamet,
rahandusministeerium. Samas ei vastuta aga ringhäälingunõukogu millegagi, kui ETV-le näiteks raha ei eraldata või kui valitsus suunda muudab. ETV peab tegema häid saateid. Ja selleks peab riik garanteerima võimaluse.
ETV programm on liiga elukauge. Loodan, et kümne aasta pärast on ETV üks Euroopa uuenduslikumaid kanaleid vähemalt nelja digitaalse programmiga, kultuuri- ja uudistekanaliga. Tehakse vähemalt 15 dokumentaal- ja kaks mängufilmi aastas.