Etendus riigipöördest: kulminatsioon

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Punaarmee ja sõjalaevastiku delegatsioonid tervitavad Riigivolikogu I istungjärku, 21.-23. juuli 1940.

FOTO: Eesti Riigiarhiiv

Kui Nõukogude Liit poleks poolteist aastakümmet tagasi kokku varisenud, siis teataksid tänased ajalehed nn Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi 65. aastapäevast. Eestlaste protsent Eestis oleks alla poole, eesti keel ametlikust asjaajamisest ja kõrgharidusest välja tõrjutud. (Ühe saunamehe arvamus.)

Vaade saali Riigivolikogu I istungjärgu ajal. 21.-23. juuli 1940.

FOTO: Eesti Riigiarhiiv

Nime järgi oli see Eesti Vabariigi Riigivolikogu, kes 21. juulil 1940 Toompeal kokku tuli ja meie riigi Eesti NSVks kuulutas, tegelikult siiski igasuguste juriidiliste ja kõlbeliste volitusteta marionettide kogu, kes täitis kuulekalt Moskva käsku.

Kui palju keegi neist seda ise taipas, on teisejärgulise tähtsusega. Võib-olla mõni oma rumaluses arvaski, et teeb head. Kuid rumalus on kurjuse uksehoidja ja asjaosalisi riigitegelasteks nimetada on liig mis liig.

Päev hiljem, 22. juulil võttis seesinane organ vastu otsuse paluda Moskvalt Eesti NSV vastuvõtmist NSV Liitu. Sellega oli pika palagani teisele stseenile joon alla tõmmatud. Tekib kiusatus lisada: « ja igasugused illusioonid käimasolevate sündmuste lõpplahenduse suhtes haihtusid jäädavalt.» Kuid selline väide oleks, nagu peagi näeme, mõnevõrra ebatäpne.

Tasub meenutada, kuidas niikaugele jõuti. Mäletatavasti oli NSV Liit 1940. aasta juunis jõu ähvardusel riigi täielikult okupeerinud ja kukutanud Eesti Vabariigi seadusliku valitsuse, mida juhtis peaminister Jüri Uluots, seades selle asemele endale kuuleka Vares-Barbaruse valitsuse. 5. juulil kuulutasid uued võimud seadust rikkudes välja erakorralised Riigivolikogu valimised.

Võib küsida, miks oli Kremlil vaja oma etendust jätkata. Riik oli ju okupeeritud, arreteerimised ja mõrvamised käisid, ministritoolidel istusid Nõukogude Liidu kuulekad käsutäitjad. Miks ei kujundanud Stalin Eestist, Lätist ja Leedust vormiliselt iseseisvaid satelliite, nagu ta hiljem tegi Poola, Tšehhoslovakkia, Bulgaaria ja teistega?

Kindlasti on põhjusi mitu ja mitte ükski neist pole ammendav. Siinkirjutaja tahaks omalt poolt rõhutada psühholoogilist põhjust: Balti riikide iseseisvumine 1918. aastal, nende vabadussõjad ja rahulepingud Nõukogude Venemaaga olid vene messianistlikule doktriinile ja selle elluviijatele nii ränk solvang, et selle võis maha pesta vaid verega. Eestlaste, lätlaste ja leedulaste verega muidugi.

Lai maailm ei pidanud kummatigi nägema mitte verd, vaid liigutavat pilti eksinud lambukestest, kes pisarsilmil paluvad end tagasi võtta sooja ja turvalisse lauta. Seetõttu tuli Balti riigid annekteerida liiduvabariigi staatuse kaudu, mis omakorda nõudis peamiselt välismaisele publikule mõeldud näidendi «Rahva tahe» korralikku lõpuni mängimist.

Lisaks sellele, et juba valimiste väljakuulutamine oli toimunud seadust jalge alla tallates, jätkus ja süvenes sama tegutsemismetoodika «valimisvõitluse» ägenedes. Et nii läks, selles oli suur osa real rahvusmeelsetel poliitikutel eesotsas Jaan Tõnissoniga.

Pole teada, kui täpselt vastab tõsioludele Aleksander Peeli mälestuskild, mille järgi Tõnisson oli juunipöörde päevil Pätsilt tungivalt nõudnud kas või sümboolset ametlikku sõjalist vastuhakku. Fakt on, et seda ei toimunud.

Kuid valimiste väljakuulutamine andis vanale aatemehele võimaluse ikkagi sõdida – organiseerides kõikides ringkondades vastaskandidaate juunikommunistide nimekirjale, mis nimetas ennast Töötava Rahva Liiduks.

Muide, Tõnissoni tegevuse esiletõstmine ei tähenda kivi viskamist Pätsi kapsaaeda. Samasuguse initsiatiiviga – alustada vastasrinna loomist, kuni punased seda võimaldavad – esines vahemeeste kaudu ka Päts ise. Siin olid Eesti poliitika «kaks suurt» ühel meelel.

Kui valimised 5. juulil välja kuulutati, määrati kandidaatide ülesseadmise lõpptähtajaks 9. juuli. «Oli selge, et ei olnud aega kaotada minutitki,» on meenutanud Heinrich Mark. Juba mõne päeva pärast võis ta nentida: «Olid loodud keskused Tallinnas ja Tartus ja igasse maakonda saadetud inimesed vastaskandidaatide organiseerimiseks. Kõik rahvuslikud akadeemilised ja poliitilised ringkonnad olid liitunud tihedaks liiduks kommunistide vastu. Oli tekkinud tõeline rahvusrinne.»

See oli riigipöörde pealavastajale Ždanovile ebameeldivaks üllatuseks. Erinevalt Nigol Andresenist või Johannes Lauristinist, kes näisid tõesti arvavat, et «tagurlasi» tuleb valimistel lüüa, oli Ždanovi lahendus lihtne ja kindel: vastaskandidaadid tuleb kõrvaldada.

Esialgu valimistelt, hiljem üldse. Selleks nõuti 9. juulil ootamatult, et kõik kandideerijad peavad juba järgmiseks päevaks esitama valimisplatvormi. Kuid Tõnissoni meeskond sai sellegagi hakkama ja platvormid esitati. Nüüd tuli vastaskandidaadid otsitud põhjustel registreerimata jätta. Näiteks leiti, et platvorm on «demagoogia ja petmiskatse».

Mingi eksituse läbi jäi üles siiski üks mees, Jüri-Rajur Liivak, kes tema enda väitel (mida võib uskuda) valimised ka võitis, kuid tulemusi muidugi võltsiti ja läbi läks TRLi kandidaat.

«Valimised» leidsid aset14.-15. juulil, kusjuures valimas olevat käinud ligi 100 protsenti valijaist ja TRLi kandidaadid olevat saanud ligi 100 protsenti hääli. Tagatipuks teatas mingi Moskva infokanal (või «Moskva turakas», nagu ütleb Elmar Tambek) sellest tulemusest laiale maailmale juba enne «valimiste» lõppu.

Tõnissoni jt pealtnäha donkihhotlik vastuhakk ei jäänud põrmugi tulemuseta. Läänes tekkis termin «Balti valimised», mis meenutab kaudselt 1939. aasta irvhammaste leiutist: «Andsin poisirajakale paar vastastikust abistamist vastu lõugu.»

Need valimised olid nii jõhkralt võltsitud ja nii valelikud, et 21. juulil kokku astunud Riigivolikogu otsuseid ei saa terve mõistusega inimene vabatahtlikult legaalseks nimetada. Ei olnud võimalik ka Läänel kogu anneksiooni-poolsajandi jooksul, ehkki leidus verevakarvalisi poliitikuid, kes seda soovinuks. Nii et oma elu viimase poliitilise matši Tõnisson siiski võitis.

Ja isegi need, kes praegu armastavad pasundada, et ajalugu pole teadus või et igaühel on oma tõde, pole söandanud väita, nagu olnuks palve Eesti NSV Liitu vastu võtta ja Eesti NSV väljakuulutamine eesti rahva tahe.

Eesti rahva tahe avaldus hoopis 18. juulil Eesti-Läti jalgpallimaavõistluse aegu, kui tribüünid äkki mattusid sinimustvalgetesse lipukestesse ja vähe puudus, et oleks puhkenud (lootusetu) vastuhakk.

Niisiis tuli ennast Riigivolikoguks nimetav inimkogum 21. juulil Toompeale kokku ja kuulutas oma riigi Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks. Seda tegevust saatsid imestamapanevad avaldused Eesti senise olukorra kohta.

Näiteks teatati, et Eestis tööstus, põllumajandus ja haridus kiratsesid, et Eesti oli töörahva põrgu, et seal valitses nälg, viletsus ja rahvuslik ebavõrdsus ning – kõige krooniks – et koolilapsed pidid päevast päeva otsima endale toitu solgiaukudest.

Elmar Tambek väidab oma mälestustes, et alles selle poliitilise sõimu kuulamine raadiost avas president Pätsi silmad toimunu olemuse suhtes. Alles nüüd purunes tema visa valearvamus, et enamlased respekteerivad teda edaspidigi kui vabariigi presidenti.

Päts otsustas tagasi astuda ja kirjutas 22. juulil alla vastava avalduse, mis «rahuldati» järgmisel päeval. Nii et formaalselt oli Konstantin Päts kolme kuupäeva kestel (21.–23. juulini) Eesti NSV president. Miskipärast seda kurioosset tõika hiljem, kommunistliku režiimi poolsajandi jooksul, ei meenutatud.

Kuid nüüd oli juba hilja teha seda, mida nõunikud talle juba pikemat aega olid tungivalt soovitanud: põgeneda maalt ja luua vastuvaidlematult legaalne eksiilvalitsus.

Kuid nagu eespool öeldud, on lootus imeväärselt visa. Kogu lootus ei kadunud ka mitte 21. ega 22. juulil. Jättes kõrvale lootused, mida pandi Saksamaale või lääneriikidele, hellitati veel sõja järelgi illusioone ka sellesama punavõimu suhtes.

Näiteks loodeti, et kolhoose ei tule, nii nagu Eesti NSV juhid kõigi muude valede seas ka kinnitanud olid. 1960ndatel loodeti, et kommunistlik režiim on parandatav. Alles 1970ndail ei olnud justkui enam suurt millelegi loota, peale tuusiku Bulgaaria Rahvavabariiki muidugi.

Aga see on juba teine jutt.

    Tagasi üles