«Pöidlaküüdi reisijuhi...» nime kandis kõigepealt Douglas Adamsi 1978. aastal BBCs eetrisse läinud raadioprogramm. Hiljem kirjutas Adams samadel ainetel telestsenaariumeid ja viieosalise raamatusarja. Selle esimene teos ongi nüüd ekraniseeritud.
Sihitud seiklused galaktikas
/nginx/o/2018/03/06/7663435t1h57d0.jpg)
21. juuli 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On tekste, mis kultuuris paisuvad, vormi muudavad (kaalukate ulmepreemiatega pärjatud «Pöidlaküüdist» on tehtud ka arvutimäng ja kuulderaamatud) ning haaravad enda loomisse lisaks algsele autorile aina uusi inimesi.
Fantaasia raamidesse
anrimääratlus «ulmekomöödia» teeb ettevaatlikuks. Lugu näib veelgi kahtlasem siis, kui raamat filmiks tõlgitakse. Selline üritus läheb korda vaid juhul, kui tõlkijad (ehk filmi loojad) täpselt mõistavad, millised on filmikeele omapärad ja võimalused vaataja mõjutamiseks ning kuidas need erinevad kirjanduskeele omadest.
Kirjanduskeel annab lugejale suurema mänguruumi, lubades tal luua isiklikke seoseid.
Filmis võimutsevad visuaalsed märgid. Need on märksa konkreetsemad, surudes vaataja tõlgenduse kitsamatesse raamidesse: näitlejate valik määrab suuresti karakterite olemuse, kildude ja teravmeelsuste naljakus sõltub kas või helitaustast.
Hambutu iroonia
Mulle tundub, et Douglas Adamsi huumor vajab pigem isiklikku, raamatulikku lähenemist. Adamsi nali on puhtinglaslik, sügavalt irooniline.
Monty Pythoni tegijad paralleel pole juhuslik, sest Adams on selle seltskonnaga tihedalt kokku puutunud ja isegi ühe «Lendava tsirkuse» osa kirjutanud on üldjoontes suutnud sellise iroonia ekraanil välja mängida. «Pöidlaküüdi» algus delfiinide ja reipa lauluga annabki lootust montypythonlikuks krõbedaks meelelahutuseks.
Paraku saab inglise komöödiast üsna ruttu ameerika oma. Võimust võtab ohutu, hambutu iroonia. Lihtsakoelistes naljades presidentide vaimsete võimete üle või sarkastilistes vihjetes inimliku lolluse pihta pole sellisel kujul midagi uut. Poliitiline korrektsus rullib lamedaks kohad, kus raamatumaterjal teravust lubaks.
Mitmeti meenutab linateos untsuläinud Pythonit. «Pöidlaküüt» suudab küll hoida teatud taset, kõrvale põigelda lauslabasest ja hirmigavast, kuid vähe on eredaid hetki. Film ei kutsu eriti kaasa elama ja jätab üsna ükskõikseks. Millest see tunne tekkida võib?
Võib-olla hajusast, jutustaja kommentaaridega pikitud loost, mis ei häiri raamatu puhul, kuid tõrgub koos hoidmast filmi.
Loo keskmes on otsustusvõimetu mehike Arthur Dent (Martin Freeman), kes satub kosmosesse seiklema, kui Vogoni-nimelised bürokraatidest tulnukad Maa õhku lasevad.
Eesmärgita tegelased
Ometi paistab, et ühelgi tegelasel pole märkimisväärset eesmärki ja motivatsiooni. Pahad pole pahad ja hädaohud pole hirmsad. Karakterite eesmärk asub loost väljaspool teenida huumorit ning meelelahutust kõige abstraktsemas tähenduses.
Lõpuks võib küsida, kes kuuluvad selle filmi sihtgruppi? Raamatuna sütitab «Pöidlaküüdi reisijuht» vaimustuseleegi pigem intelligentsetes, teadusega flirtivates inimestes, kes reageerivad naljadele Darwini ja Livingstonei teemadel ning teravmeelsustele, mis riivavad füüsika ja filosoofia küsimusi.
Ilmselt kehtib sama filmi kohta. Ainult et ühe lisatingimusega: soovitav on enne raamatut lugeda. Kardan, et neile, kes asuvad esmalt filmi kallale, võib kogu kraam päris sogaseks jääda.
Uus film
«Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas»
Reissöör Garth Jennings
Tallinnas Coca-Cola Plazas
Tartus kinos Ekraan