Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis või kes on nardid? Millise rahva eepos see on? Sellised küsimused tekkisid esimest korda möödunud sajandi esimestel aastakümnetel, arutleb tõlkija Elbert Tuganov järelsõnas. Kindlat vastust sellele küsimustikule ei anta. Ka müüdiuurijad ise on toetunud enim osseetide pärimustele.
Nagu mitmed allikad kõnelevad, on osseetide pärand nartide kohta rikkalikeim Põhja-Osseetias. Seda konsensust hoiab aga fakt, et eepose lood on raamatuks kokku pandud alles 20. sajandi keskel.
Lisaks on osseetide eepilisele pärandile üldsuse tähelepanu tõmmanud kultuuriteoreetik Georges Dumézil.
Ent ka Dumézili meelest võivad nartide lood olla Kaukaasia väikerahvaste osseetide, abhaaside, teteenide jt ühispärand, mille kaudu nad kõik ulatuvad sküüdikultuuri juurtele.
Varem Kaukaasia rahvastel levinud suuline pärimus on aga seoses kirja levikuga 19.-20. sajandil esile toonud mitmed muistendite variatsioonid ja põhjustanud ka debati müütide kuuluvusest.
Legendile truud
Eepose omandiküsimus laheneb siis esialgu sellega, kes on legendidele truuks jäänud, ja siin osseetidele võrdset ei leidugi. Kõigest hoolimata on «Nardid» nüüd eesti lugeja ees ja tutvustab seni maailmakirjandusest kõrvale jäänud eepilist pärandit.
Eepos on proosas. Proloogis öeldakse, kuidas nardid ilma tulid. Ehituselt on «Nardid» peaaegu klassikaline. Algus juhatab lugeja nardi kangelaste esivanemate juurde ja mainib ära põhilised taevaolendid. Järgnevalt jutustatakse nartide viiest kuulsamast tegelasest (Urõzmag, Hamõts, Sõrdon, Soslan ja Batradz).
Meestele lisandub müütiline emand ataana, kelle hea plaanipidamisoskus ja juhitunnetus kaitseb nartide sugu taeva ja maa vaimude eest ja see muudab ataana eepose üheks kõige olulisemaks tegelaseks.
Eepose teeb eriliseks tema «tänapäevasus» ja juttude humoorikas-dramaatiline toon. Selles on kirjanduslikkus lüürilisuse asemel (kuigi on teada, et Lõuna-Osseetia eepiline pärand on kirjutatud luulevormis).
See kirjanduslikkus leiabki vahel rohkem juturuumi plaanipidamise või jutuajamise kaudu, nii et jutu kordamine või ümberjutustamine ise võib muutuda legendi mõtteks või motiiviks.
Nardi-eeposes on huumor kohati sõna otseses mõttes lõikav. Skandinaavia eepikas kujutatud peajumalus Odin on massiivne võimusümbol, ka tema hobune Slaipnir oma kuuejalgsusega annab aimu vastupidavusest ja võimsusest.
Kolmejalgne hobune
Nartide jahimeeste kaitsejumal ja üle taevakaare ratsutav Uastõrdiil, kiire ja väsimatu hobune (kelle väsimise kohta eeposes üks moraalne lugugi siiski leidub!), on seevastu kolmejalgne ja tema kaaslaseks kiire hurdakoer.
Ehk teisiti: kolmejalgse hobuse mõte ongi kaks korda kiirem kuuejalgsest, sest ainult nii ei pea jalg kunagi komistama oma paarilise taha ja kui mõeldagi juba hobusest äraraiutud jalaga, siis kihutamine sellisega oleks kangelastegu omaette!
Eepos tõmbab otsad kokku saatuslikus loos «Nartide hukk». Kuid see on just ühe elukäigu puhta jaatuse ilmekas näide, mille tera võiks lugeja juba iseseisvalt üles korjata.
Raamat
«Nardid»: Põhja-Osseetia eepos
Tõlkinud Elbert Tuganov
Varrak, 2005