Eesti teedevõrk sisaldab tänini muinasaegseid maanteid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kääriku-Sangaste kurviline teelõik, mille trajektoori on painutanud iga küngas, talukoht või isegi suurem puu, on suure tõenäosusega kasutusel olnud juba muinasajal enne sakslaste sissetungi.

FOTO: Alo Lõhmus

Nii mõnigi lõik tänastel Eesti maanteedel on kasutusel olnud juba muinasajast saadik, selgub arheoloog Martti Veldi magistritööst. Peamiste teede trajektoor on küll märksa uuem, ent ei ole viimase 300 aasta jooksul siiski kuigi palju muutunud, kirjutab Alo Lõhmus ajalehes Postimees.

«Kui te ei ole just turist, kui te olete matkaja - minge rahumeeli mööda viiesaja-aastasest ordulossist ja peatuge viljapõllu ees, mida on üle kahe tuhande aasta lakkamatult haritud,» kirjutas Lennart Meri oma «Hõbevalges». «Tehke sellest üks kena pilt. Selles on suurem ajalugu, sest selles elab nii minevik kui tulevik.»

Või jalutage, veel parem aga sõitke jalgrattaga mööda Käärikult Sangastesse looklevat kitsast kruusateed, võiks sellele nüüd lisada.

See kurviline teelõik, mille trajektoori on painutanud iga küngas, talukoht või isegi suurem puu, on suure tõenäosusega kasutusel olnud juba muinasajal enne sakslaste sissetungi. Ning ehkki toonasest ratsarajast on tänaseks saanud kruusakattega autotee, on teejoon püsinud tuhat aastat ilma suuremate õgvendusteta.

Niisugune järeldus koorub magistritööst pealkirjaga «Keskused ja kommunikatsioon Kagu-Eestis rauaajal (vara)uusaegsete kaartide taustal», mille arheoloog Martti Veldi kaitses tänavu kevadel Tartu Ülikoolis.

Veldi kombineeris omavahel ajaloolisi kaarte ja andmeid arheoloogiliste muististe levikust maastikul, samuti püüdis ta vanadel kaartidel kujutatud teid siduda tänapäevase teedevõrguga.

Selgus, et näiteks Tartu-Rõngu-Pikasilla maantee varaseimaks kasutusajaks võib dateerida eelviikingi- või viikingiaja (aastad 600-1050), ehkki põhisuhtlus käis selle tee äärde jäävate linnuste vahel mööda Emajõge ja Võrtsjärve.

Tagasi üles