Suur sebija õpetaja ja üksik piltnik Vallo Kalamees

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoõppejõu Vallo Kalamehe pildid sünnivad sähvatustest. Ta ise on samuti kui sähvatus, kui ta kannatamatult, kärmelt ja kohati kaootiliselt oma töid ja tegemisi ellu viib.

Intervjuu aja heliseb Kalamehe telefon lakkamatult ja mööda fotograafia osakonna värvikaid ruume ringi kapates seletab ta sinna: «No kas sa ei taha digifotost loengut pidada? Millal? Homme loomulikult!» või «Kuramus, ma ei jaga printeritest midagi. Okei, ma õpin, mis mul üle jääb. Ühe päevaga pole see tegelikult võimalik!»

Kohe meenuvad tema tudengite jutud, kuidas Kalamees pidevalt ringi tormab, kätega vehib ja midagi organiseerib. Ühelt poolt on teda seepärast iseloomustatud kui Väikest Ülemust, teisalt kui Suurt Sebijat.

«Olen kärsitu loomuga,» ütleb Kalamees pärast järjekordset telefonikõnet, mille jooksul on ta suutnud üles keerata kella, pöörata pahupidi oma taskud ja rahakoti, kõige selle käigus suitsu teinud ja kohvi joonud ning avanud akna, et väljast vihma hõng sisse pääseks.

Selline mees on Kalamees: õppejõud, fotograaf, kuraator ja fotoosakonna hing, nagu mõned väidavad.

Õppejõud Kalamees

Kalamehe naistudengid (kelle seas on tal väidetavalt tohutu menu) räägivad, et paaril esimesel kursusel ajab ta tudengid nutma. Muidugi mitte meelega. Ja muidugi mitte üksnes tüdrukud, vaid ka poisid. No on lihtsalt nii karmi ütlemisega mees.

Kalamees ise vaid naerab selle jutu peale, väites, et nii hull ta pole. Nõudlikkus kuluvat aga marjaks, sest see on hea viis, kuidas noortele fototehnika selgeks teha. See on aga vajalik, sest annab edaspidi loovusele väljendusvahendid.

Okei, tunnistab ta, üks kord oli jama lahti, kui tudeng tõi töö kaheksa kuud nõutust hiljem ning teatas põhjuseks, et tal polnud parajasti inspiratsiooni. «No siis ma küll röögatasin,» ütleb Kalamees.

Õppejõu töö pole Kalamehe hinnangul sugugi kerge, sest tuleb leida see «õige balance» sundimise ja loovuse hoidmise vahel. Kui ühe või teisega üle pingutada, võib õrn kunstnikuhing, nagu neid kunstikõrgkoolist leida, hoopis protestima hakata.

Samas tuleb pidevalt nii üht kui teist arendada, sest muidu võib jällegi juhtuda, et kui aeg on küps loominguliseks lehvimiseks, oleks nagu kott pähe tõmmatud. «Kui peale kooli lõppu loomisvabadust nautida mõistetakse ja seda hea oskusega tehakse, olen õppejõuna oma tööd hästi teinud,» arutleb ta.

Kuraator Kalamees

Fotograafias puhuvad uued tuuled: mitte üksnes tehnoloogias, vaid ka pildikeeles endas. Et Kalamees on oma sõnul aga vana kooli mees, siis ta noorte tööpõllule enam väga ei tüki. Vahel teeb kuraatoritööd, peamiselt oma kooli õpilastega.

Kas sellist tunnet, et vana mees ei kõlba enam kuhugi, ei teki? «Vanad mehed ei upu, vanad mehed jäävad hulpima,» teatab ta naerdes. Muide, ta naerab üldse palju.

Tööd vanusega vähemaks ei jää, rabeleda tuleb ikka ja kogemustepagasit tuleb juurde, mis annab omad eelised, leiab Kalamees. Näiteks kunstikõrgkooli sisseastumiseksamite ajal annavad viis komisjoniliiget enam-vähem samu arvamusi kõigi piltide kohta. «Kogemustega tulnud taju ei saa lihtsalt üle parda heita,» märgib ta.

Üldiselt suhtub Kalamees fotouuendustesse soojalt, sest need annavad uusi võimalusi. Ta isegi on mobiiltelefoniga mõnusaid pilte teinud. Aga vanal heal aparaadil ja ilmutamiskunstil on ka oma võlud.

Uute süsteemidega käivad kaasas miljonid pisiasjad. Kui nendega midagi viltu läheb, Kalamees vihastab. Ja oi kuidas vihastab! «Suured asjad ei aja mind üldse nii närvi kui pisikesed,» ütleb ta. «Näiteks printerid! Ma ei saa neist aru!» tuleb ta tagasi juba telefonis kirutud vana vihavaenlase juurde.

Fotograaf Kalamees

Olen loomult selline, et poolikuid asju välja anda ei armasta, mõtiskleb Kalamees. Seepärast pole tema CVs pikka rodu isikunäitusi. Vahepeal polnud ka mahti pilti teha, sest muudki tööd ajasid taga.

Pilti ei saa aga Kalamees teha nii, et ärkab hommikul kell üheksa ja kukub pildistama. «Pilt kas tuleb või ei tule,» on tema filosoofia. Ja pildi tulemiseks peab aega varuma.

Suur osa Kalamehe pilte on tulnud Eestis rännates. Ta on tõeline Eesti-inimene, kes naudib oma eestlaseks olemist ja sellega kaasnevaid võlusid. Põhimõttest, et enne Pariisi tormamist tuleb ikka Nuustakul ära käia, hoiab ta kümne küünega kinni.

Kalamehe pildid ei püüagi olla sügavalt filosoofilised või rajult ühiskonnakriitilised. Talle hoopis meeldib, kui piltidel on «mingi konks sees» – see tähendab ideesähvatust. «Teen pilti, kui sähvatus läbi käib.»

Isegi kui Eestis vabamad tuuled puhuma hakkasid ja kõik väga rahvuslikke või ühiskonnakriitilisi pilte tegid, ei läinud tema seda teed. «Sellist tüüpi sotsiaalsust minu töödest tõesti ei leia,» sõnab ta.

Kalamehe fotodelt paistvat välja, kui inimpelglik ta sageli on: üksikud kirikud, aiad, aga inimesed loe neilt näppudel üles. «Mulle meeldib käia ja vaadata inimtegevuse jälgi. Sealt õhkub, et inimene on kohal olnud, aga kõike pilt päris ära ei ütle,» sõnab ta.

Kalamehe tudengid kiidavad pilti, kus peal kaks patja – pilt andvat suurepäraselt edasi nii suurt ja kurba üksildust.

Mis lugu selle foto taga on? «Pole mingit erilist lugu,» ütleb Kalamees. «Üks tüdruk läks minu juurest elamast ära. Isiklikust valust sünnivad tihtipeale parimad fotod.»

Kui palun veel öelda midagi, mida ta elus tähtsaks peab, on ta tükk aega vait ja lausub: «Tähtis on, et inimene ei ole üksi, et teda ei unustataks.»

Ja lõppude lõpuks ütleb ta veel, et pildiidusid ta peas ikka on, aga ükski pole veel päris nii valmis, et pildiks saada.

Aga küll nad idanevad veel, usub ta.

CV

• Sündinud 26. jaanuaril 1962.

• Õppis Tallinna 44. keskkoolis, Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, Tallinna sidekoolis fotograafiat ning Tallinna polütehnikumi kunsti ja meedia koolis kunstnikuks.

• Töötas 1985–1997 Tartu noorte tehnikamajas, 1989–1991 galerii Illegaard direktorina, 1990–1993 Eesti kirjandusmuuseumi fotograafina, 1992–2000 Tartu kunstikoolis fotograafia lektorina ja osakonnajuhatajana, alates 2001. aastast Tartu Kõrgemas Kunstikoolis professori abina ja alates 2003. aastast lektorina.

• Isikunäitusi: 1983 «Harjutusi fotograafias», 1991 ja 1992 «Eesti maastikud», 1993 ja 1994 «Psühhedeelsed mängud», 1995, 1997 ja 2003 «Landarte andante».

• Tegutsenud kuraatorina, osalenud ühisnäitustes ja projektides, andnud välja õppematerjale.

• Hobid akvaristika ja sulgpall.

• Vallaline.

Vallo Kalamees arutleb elu ja sellest sündivate piltide üle ülimalt avameelselt: häbeneda pole ju midagi.

Sille Annuk

    Tagasi üles