/nginx/o/2013/09/04/2036841t1h9b67.jpg)
Põlevkivi tarnimislepingu katkestamise tõttu neljandat kuud ilma palgata elavad Slantsõ linna kaevurid on tigedad nii Eesti kui Venemaa valitsuse peale, kuid loodavad, et neile leiba andev koostöö Eestiga ikkagi jätkub.
Eesti ja Vene katkenud koostöö ajab Slantsõ põlevkivilinna kriisi äärele
/nginx/o/2008/12/15/105602t1h1d04.jpg)
15. august 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma ei leia sõnu, et kirjeldada Eesti käitumist meiega,» ütleb Leningradskaja kaevanduse tootmisjuht Igor Gruevski. «Eesti pool hämab ja keeldub koos töötamast inimestega, kes sisuliselt on üles ehitanud teie riigi energeetikatööstuse.»
Joome Gruevskiga AS Leningradslanetsi kontori tumepruunide puupaneelidega kaetud seintega koosolekutoas lahustuvat kohvi.
Stiilsete kohvitassidega täiendatud 1980ndate alguse ikk interjöör oleks täiuslikum, kui siit välja arvata elektriveekeetja ning minu vestluskaaslase moodsad peegelklaasidega prillid.
Plahvatusohtlik linn
Gruevski, nagu ka firma ligi 2000 töötajat, ei ole aprillist saati palka saanud, sest Narva Elektrijaamad katkestasid lepingu Leningradslanetsiga, viidates viimase makseraskustele. Narvas põletati Vene põlevkivi ja müüdi sellest saadud elektrit Venemaale. Sellest koostööst sõltub Venemaa suurima põlevkiviettevõtte püsimine ning partnerluse peatumine võib Gruevski sõnul tekitada Slantsõ linnas sotsiaalse plahvatuse.
Mäeinseneri haridusega ning ärijuhtimise kursuste diplomiga 35-aastane Gruevski ütleb, et Eesti püüab pigistada Vene poolest enda jaoks maksimaalseid koostöötingimusi, võtteid valimata. Väidetavalt olid Vene põlevkivi põletamisest tekkinud süsinikdioksiidi heitmed Eestile Kyoto protokolli järgi eraldatud kvootidesse juba sisse arvestatud.
Firma makseviivitus oli Gruevski teatel vaid vilets vabandus leping üles öelda. «Korraga tuli jutt saastekvootidest, siis pakuti ebareaalset ostuhinda 48 krooni, hiljem võib tulla veel kurat teab mis.»
Gruevski jutt läheb veelgi emotsionaalsemaks, kui ta mainib, et kaevurid on viimasel ajal kaevandusest vaskkaableid varastama hakanud.
Kuid tootmisjuht ei ole tige ainult Eesti peale. «Ka meie valitsus ja president, kellele oleme mitu kirja saatnud, on unustanud ligi 40 000 elanikuga linna. Neli kuud on möödas ja mitte midagi pole tehtud,» kurvastab Gruevski.
«Inimesed palka ei saa, firma makse ei maksa, linn ei saa kommunaalteenuste eest raha. Varsti toimubki sotsiaalne plahvatus. Ma tahaks teie peaministri käest küsida, kuidas meie inimesed saavad niisuguses seisus oma peresid toita,» ütleb Gruevski.
Tehas nagu kummitus
Olukorra saaks tema sõnul lahendada väga lihtsalt: jätkata koostööd senistel tingimustel. «Siis teeniks Eesti pool raha ning ka meie elaksime enam-vähem normaalselt.»
Koridoris pöördub Gruevski poole keskealine töötaja, käes lahkumisavaldus.
«Lähen SPZsse [AS Slantsõ Tehas toim] liinioperaatoriks, lubati 6600 rubla kuus ja hiljem kuni 8800 rubla,» ütleb mees, kui Gruevski tema lahkumisavaldusele oma kabinetis alla kirjutab. «Jah, seal te nii palju ei teeni kui siin. Kui me jälle töötama hakkame, kas tulete tagasi?» küsib ülemus ja saab jaatava vastuse.
Kõnnime Gruevskiga kontorihoonest tootmisala poole. Kaevanduse juht osutab tühjana seisva põlevkivi rikastusvabriku ja kahe tõstetorni ehk kaevanduse pääsu poole.
Remonditsehhi juures seisavad remonti vajavad roostes vagunid. Gruevski kinnitusel tehakse need korda kohe, kui töö kaevanduses jätkub. Kõnnime raudteel asuva laadimiskompleksini. Just siin laaditi Vene põlevkivi vagunitesse, mis saadeti Eestisse.
Mõnekümne meetri kaugusel seisab aga AS Slantsõ Tehas, mis jätkab tööd tänu sellele, et aastaid tagasi orienteeriti tootmine ümber naftakoksile.
Venemaa seaduse järgi võib raskustes tööandja saata inimesed sundpuhkusele, arvestades neile kaks kolmandikku palka seda aga paberil. Nii istuvadki 7000 kuni 15 000 rubla kuus teeninud kaevurid ja teised Leningradslanetsi töötajad rahata sundpuhkusel. Uue töö leidmine on aga hädavajalik, sest ettevõtte tulevik on hämar ning riiklik töötustoetus on 720 rubla kuus.
Slantsõs tegutseb neli taksofirmat ning teatud osa taksojuhtidest on kas endised kaevurid või sundpuhkusel Lenin-gradslanetsi töötajad, kes püüavad midagigi teenida, et peret toita.
Kaevandusest maa peale
32-aastane kaevur ja Slantsõ põliselanik Dmitri sõidab taksot oma kulunud VAZ-2106ga, olles samal ajal ka kaevandusettevõtte hingekirjas. Tal on jäänud 10 aasta tööstaai täitumiseni vaid seitse kuud ning töölt lahkuma ta ei kiirusta, sest kaevuri eristaa lubab Venemaa seaduste järgi pensionile jääda 50-aastaselt.
«Meil töötavad praegu paljud kas taksojuhi või laotöölisena. Mina istusin kevadel terve kuu kodus, siis läksin taksofirmasse tööle,» ütleb Dmitri, kes enda sõnul firma sundseiskumise tagamaadesse eriti ei süvenenud.
Asjatundjana on Dmitri aga skeptiline kaevanduse töölehakkamise suhtes, sest mida kauem kaevandus kasutult seisab, seda rohkem varustus suures maa-aluses niiskuses roostetab. Samuti võib saada suureks probleemiks kaevandusest vee väljapumpamine, kui võlgade tõttu peaks katkema firma elektriga varustamine.
Kuid linnast lahkuda, et mujalt paremat elu otsida, Dmitri ei kavatse.
Dmitri kolleeg, 54-aastane lõhketööde ekspert Aleksandr, kes on Slantsõ kaevanduses töötanud terve elu, on veendunud, et kaevurid tulevad tööle tagasi ainult siis, kui ettevõte hakkab jälle raha maksma.
«Kui oled heas brigaadis, täidad plaani, siis saad oma
15 000 rubla kuus. Sellest jätkub endale, perele ja saab natuke säästagi,» ütleb Aleksandr.
Tema sõnul on osa kaevureid sõitnud Peterburi uue ümbersõidutee ehitusele, teised otsivad tööd Peterburi metrooehitusel. Kuid Peterburis on jällegi elu tunduvalt kallim.
Aleksandr on üks 22 kaevurist, kes sõitsid mais Peterburi Eesti konsulaadi ette meelt avaldama. Toona ei andnud miilits Slantsõ meestele võimalust suhelda kahe Eesti esindajaga, kes tulid kaevuritega rääkima.
«Meid suruti kohe bussi ja viidi ära. Vist kardeti, et [jutust konsulaadi töötajatega] tuleb midagi poliitilist. Aga mehed lubavad, et see ei jäänud meie viimaseks protestiks, kuigi veel pole teada, millal uuesti läheme,» ütleb hiljuti vanaisaks saanud Aleksandr.
Küsimusele, miks tema arvates peatus Eesti ja Venemaa koostöö, Aleksandr ei vasta. Ütleb vaid, et ei tea seisaku põhjustest suurt midagi.
Kui täiskasvanud elanike hallidelt ja tuimadelt nägudelt saab lugeda, et elu Slantsõs on üliraske, siis kohalikud noored ei erine oma Eesti eakaaslastest eriti millegi poolest. Rulluiskude ja rulaga kihutamine hiljuti renoveeritud kõnniteel ning kaupluste kaubanduskeskusi linnas ei ole uste ees hängimine on Slantsõ teismeliste seas popp.
Linna parim ja kohalike sõnul ka ohutuim õhtune ajaveetmiskoht on piljardisaaliga pubi Tortuga, kus viin on õlust odavam ning kõige kallim õlu Carlsberg koos taldrikutäie heade jahimehevorstikestega maksab 50 krooni.
Kella seitsme paiku on pubi veel inimtühi, blond baarineiu vahib väikse televiisori ekraanilt seebikat. Tühjas saalis, baarineiu vaiksel nõusolekul, istub must kass, kes on ennast päästnud paduvihmast.
Maffia magnet
Majandusraskustes linnas on müüa palju kahe- ja kolmetoalisi kortereid hinnaga 8000 12 000 USA dollarit.
Venemaa juhtiva kõmulehe Moskovski Komsomolets ning kohaliku väljaande Znamja Truda teatel tegutsevad Slantsõs kriminaalsed kinnisvaraärimehed Peterburist, kes asustavad Slantsõsse ümber allakäinud ja suurtes võlgades Peterburi elanikke, kellele pakutakse kodu eest korterit Slantsõs.
«Abivalmis» ärimehed on Slantsõsse suunanud ka oma teise tuluallika, salaviinaäri.
Slantsõ linn
Elanikke 38 000 (43 000 koos naaberküladega).
Sai linnastaatuse 1958. aastal.
Nimi pärineb sõnast «slanets», mis on põlevkivi venekeelne nimetus.
Koosneb vanast ja uuest osast, mis asuvad üksteisest umbes kahe kilomeetri kaugusel.
Suurimad tööandjad on kaevandusettevõte Leningradslanets, keemiatoodete valmistaja ning naftakoksi töötleja Slantsõ Tehas, sakslaste omandis tsemenditehas ning mitu kummi- ja keemiatoodete tootjat.