Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjanikud versus tippsportlased suurvõistlusel
Suusatamise maailmameistrivõistlustel Oberstdorfis jäi Eesti medalita. Põhisüüdlaseks osutus loomulikult Eesti spordipress, kes ei olevat enne võistlust suusatajatele rahu andnud.
Medaleid arvutati ja sportlaste tunde järele päriti vähemalt sama entusiastlikult ka enne Helsingi MMi kergejõustikus. Nüüd ei kiru ajakirjanikke jõustiklaste võistluseelse vormi järele pärimise eest keegi. Etendus läks täie ette. Huviline sai enne võistlust teada, kuidas seekordne tunne ikkagi on, kuidas elab Gerd Kanteri naabri kass ja kuidas näeb välja Andrus Värniku meditsiiniline kaart. Nüüd sobis see teave suurepäraselt, selle võrra sai pilt medalivõitjatest veelgi täiuslikum.
Ateena olümpial intervjueeris kolleeg Marko Kaljuveer ETVst nutvat Värnikut ja teda oleks selle eest paljude spordihuviliste poolt elusalt risti löödud. Helsingis küsitles Kaljuveer juba naervat Värnikut ja spordihuviline oli väega rahul, et sai näha oma kangelast vahetult pärast kullavõitu. Ja ilmselt mõtlesid paljud: tõeliselt imeline tee, pisaratest kuldmedalini. Kogu kuvand kuldmedalist sai nende pisarate taustal veelgi sügavama tähenduse.
Küsimus, kui sügavale sportlase krae vahele võib ajakirjandus võistluste eel, ajal ja järel pugeda, on ilmselt sama igavikuline nagu arutlused teemal, kus on kurva kodu. Minu meelest ei ületanud Eesti press Helsingi ajal ei hea maitse piiri ega sportlase turjale asetatava favoriidikoorma kaalu. Sest see, et meil olid kandidaadid medalitele, oli selge kõigile. Ja kui enne võistlusi ei tohi arutleda eestlaste medalivõimaluste üle, siis mille üle üldse tohib?
See ei ole inimeste üles kütmine, see on kirglik mõttevahetus selle üle, kuidas meie oma kaasmaalane omas valdkonnas teistega võimeid mõõdab. Ja kui me ei arutaks kirglikult, mitmendaks Kanter võib tulla, võiksime varsti jõuda tõdemuseni, et 21. sajandil ei oma inimese eksistentsi kohalt enam mingit tähtsust, kes kellest kaugemale ketast viskab.
See aga, et spordisõber annab netikommentaarides hinnanguid ka spordiajakirjanikele, on igal juhul aus ja õiglane.