Harjumaa Päästeteenistuse pressiesindaja Kirill Teiter on elus naljaga palju saavutanud nali viis ta riigikokku, tegi temast Torgu kuninga Kirill I ja aitas raskel ajal lisaraha teenida. Naljameheks ta end ometi ei pea.
Kuningatiitliga Kirill Teiter end naljameheks ei pea
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas päästeametis sünnipäevasid tähistatakse?
Sünnipäevasid tähistatakse meil juba viis aastat napsivabalt. Tavaliselt toob sünnipäevalaps torti, kooki, puuvilja ja limonaadi. Või siis teine variant on igavesti suur kast jäätist. Ainult hästi ümmarguse juubeli puhul, näiteks 50 või 60, võib erandkorras natuke veini ka võtta.
Päästeamet saab ka väljakutseid, kus tuleb aidata näiteks mõnd kassi või koera. Kust jookseb piir tõsiste ja jaburate väljakutsete vahel?
Kui nii võtta, siis on meil umbes neli viiendikku väljasõitudest jaburad.
Kassid ja koerad, viimane oli papagoi, kes istus puu otsas neljanda korruse kõrgusel. Omanik oli püsti hädas, tegu oli väga hinnalise Brasiilia papagoiga. Redeliga ei saadud teda kätte, ta oli liiga kõrgel. Lõpuks lasti ta omaniku nõusolekul sealt veega alla. Sai sahmaka vett krae vahele, siis tuli puu otsast alla, poisid püüdsid ta kinni. Omanik sai märja linnukese tagasi, loodame, et ta köhima ei hakka.
Kasside, koerte ja lindude päästmisel on meil kokkulepe linnavalitsusega need sõidud makstakse kinni.
Rahvas mäletab teid kui Torgu kuningat Kirill Esimest.
Torgu kuningriik oli üks väga peen poliitiline mäng. Inimesed ei tea, mis selle taga tegelikult oli. Arvatakse, et see oli suur naljategemine.
Enne sõda oli kaks valda Torgu ja Salme. Vene ajal löödi need kokku Salme külanõukoguks. 1992. aasta suvel taastas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Salme valla endistes piirides, aga Torgu vald jäi taastamata. Nii juhtuski, et 500 Torgu elanikku jäid ripakile.
Et Eesti Vabariik Torgut ei tahtnud, nimetas kohaliku seltsi esimees Leevi Häng paiga Eesti Kuningriigiks ja kutsus mind sinna kuningaks. Ainult üks kord elus kutsutakse kuningaks loomulikult olin nõus, noh! Kuna Eesti Kuningriigi välja kuulutamine olnuks liiga nahaalne ja Saaremaa jäi ka kõhklema, kuulutasime lõpuks välja Torgu Kuningriigi.
Kuidas Torgu vald lõpuks siis taastati?
Alles 1993. aasta märtsis, kui oli mingi valdade kokku ja lahku löömine, toppisime ka Torgu valla taastamise eelnõusse ja nii sai asi korda. Kui kohalike valimiste päevaks oleks 500 inimest valimisõiguseta jäänud, olnuks tegu põhiseaduse ränga rikkumisega. Nii et asi oli naljast väga-väga kaugel.
Kuningriigi ajal vermiti umbes paar tuhat münti ehk Kirilli raha. Milline on nende müntide praktiline väärtus tänapäeval?
Omal ajal sai mündi vahetada pudeli viina vastu. See on valuuta, mille hind on ainult tõusev. Näiteks maksis pudel viina siis umbes 20 krooni, kõige peenem viin oli 25. Praegu on need hinnad kaks-kolm korda kallimad. Kohalike kaupmeeste juures olid kuningriigi mündid üksvahe käibel küll.
Olete olnud riigikogus kuningriiklaste partei liikmena. Mil moel suutsite valimistel suurte parteidega rinda pista?
Kuningriiklaste valimisfondis oli üks kroon, nii et raha meil ei olnud. Küll aga andis riik raadios tasuta eetriaega. Iga saate esimesel poolel tegi keegi meist minietteaste ja teisel poolel otsisime raadio fonoteegist mõne kuningliku laulukese. Teised parteid andsid lubadusi, meie lasime ilusat muusikat.
Valimisööl oli Eesti Televisiooni eetris väga tõsimeelne «Valimisstuudio», läksime ja pakkusime omalt poolt raudbetooni kõrvale meelelahutust. Vanaaegne telefon tegi «kõll-kõll», keegi meist haaras toru ja hõiskas: «Kapa-Kohilast said kuningriiklased ühe hääle juurde, hurraa!»
Hiljem valimisstaabis tekkis paanika, et mitmes maakonnas on tohutul hulgal hääli kaduma läinud. Segadus kestis tükk aega, enne kui kellelgi plahvatas: «Kuramuse kuningriiklased!» Keegi ei osanud meist ohtu karta, aga tuli välja, et rahvas ei läinud odava propaganda õnge, vaid teadis, keda valida.
Järgmisel hommikul helistas naine töö juurest ja ütles, et oleme sees. Ma ei saanud alguses aru, kus sees või mis toimub. Tuli välja, et saime kaheksa kohta riigikogus. Nii me rikkusime ilusa asja ära.
Kas tahaksite praegu poliitikasse naasta?
Kõige hullem oli 1990ndate alguses vaadata, kuidas aadetest ja ideaalidest tulvil inimesed tasapisi murdusid ja algas jõugustumine, mida viisakalt kutsutakse parteistumiseks. Aatemehed väsisid, läksid kompromissile või hakkasid jooma. Ainult paar esimest aastat oli tunda vabaduse hõngu ja tegutsemistahet.
Praegu tahaksin poliitikasse minna ainult sel juhul, kui oleks hea seltskond. Sellist seltskonda mina silmapiiril ei näe.
Teile on aja jooksul külge jäänud naljamehe imago. Kuidas ise sellesse suhtute?
Nalja ma teha ei oska. Kui kogemata mõnikord kukub välja, siis see on täitsa juhus. Nali tuli omal ajal elust endast. Näiteks liikluses juhtus väga naljakaid asju ja mina kogusin need kokku.
Siis, kui maarahvas veel jõukalt elas, käisin igal nädalavahetusel pereklubides või majandipidudel liiklusest loenguid pidamas. Rääkisin tõsieluliste näidetega liiklusest ja joomisest, liiklusest ja seksist. Juhtumid olid naljakad, aga pidin kõik surmtõsise näoga ette kandma.
Raadios oli samamoodi läksin jumala tõsiselt rääkima, aga rahvas arvas, et on jube naljakas. Kui asjast aru sain, siis hakkasingi sellega leiba teenima. Aga kui mulle seltskonnas öeldakse, et räägi midagi naljakat, siis ma ei oska. Punastan.
Mida arvate oma tööst päästeameti pressiesindajana?
Ma ütleks, et töö on huvitav ja seltskond on hea. Päästja on omamoodi inimene, kes teeb sümboolse palga eest päris rasket tööd.
Päästjale on kohe nagu pisik sisse süstitud, et ta peab seda tegema. Ta peab katusele, suitsu täis keldrisse või pööningule ronima, neljakäpukil seal maskiga ukerdama, kedagi sealt välja tassima, tuld kustutama ja endale kirvega teed lõhkuma.
Pritsimeeste seas on palju neid, kelle jaoks töö on kutsumus. Nad ei vingu kunagi teleka ees, et miks neile vähe makstakse, vaid teevad oma tööd hingega. Neid inimesi ma imetlen ja kuni nemad siin on, seni igav ei hakka.
Kirill Teiter
Perekond:
Abielus Imbi Teiteriga. Kolm last: Kristjan (32), Iris (27), Silver (21). Kolm lapselast: Roland (7), Ragnar (3), Liina (1).
Töö:
1999 Harjumaa Päästeteenistuse pressiesindaja
19921995 riigikogu liige
19801991 liikluspolitseiametnik
19761979 insener ja ökonomist
On töötanud ajakirjanikuna ja kuulunud Tallinna linnavolikokku
Raamatud: «Kirill!», «Kurjam ja Nurjam», «Kati ja Jeti»
Filmid: «Lugu professorist ja liikluskratist», «Jalgrattafilm»