Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2037925t1h30e9.jpg)
Kümme aastat tagasi kohver käeotsas USAsse õnne otsima läinud Tõnis Kasemetsast on tänaseks saanud edukas firmaomanik ja võidusõitja, kes pühapäeval võib võita ookeanitaguse maineka vormelisarja Toyota Atlantic, kirjutab Tõnu Kees.
Ei mingeid tutvusi ega sõpru, taskus vaid paar ebamäärast telefoninumbrit nii saabusid Kasemets ja tema abikaasa Ilona 1995. aastal Chicagosse.
Kodumaal kippus elu kiiva kiskuma. Taasiseseisvunud Eesti kiratsev majandus sundis ühe sponsori teise järel rahakotirauad sulgema, seni Euroopa ringradadel Opel Lotuse sarjas kihutanud andekas võidusõitja adus, et loodetav unelmate karjäär on lõppenud.
«Spordis jätkamine polnud enam võimalik, nii otsustasimegi abikaasaga minna teisele mandrile õnne otsima,» selgitab 31-aastane Kasemets ühel tavalisel argipäevahommikul oma ehitus- ja siseviimistlusteenuseid pakkuva firma kontoris telefonitoru tõstes.
Haaras igast tööst
Chicagos näitab kell alles üheksandat tundi, kuid Kasemets on juba jõudnud jutti ajada mitmed tähtsad tööasjad. Just niisugune american dream tegelikult ongi: kes kõvasti rabab, võib hea õnne korral tõusta ajalehepoisist miljonäriks. Keerad kruvi veelgi enam trammi ja ehk suudad kunagi koguni multimiljonäride leeri kerkida.
Et ühendriiklased hullude tööloomadena oma unistuste teostumise eest võitlevad, oligi peamine, mis Kasemetsa varasemate ettekujutustega pudrumägede ja piimajõgede maast põrmugi kokku ei langenud.
«Eestis elades sai mõeldud, et USAs kasvavad igal pool rahapuud, kõik on lihtne ja kena,» räägib Kasemets. «See, kuidas inimesed hea elu nimel tööd teevad, tabas täieliku üllatusena. Ponnistatakse hommikul kella kuuest õhtul kuueni, palk teenitakse ausalt välja. Keegi ei kurda: issand, pidin täna hirmsasti pingutama. Siin pole poolikuid tööpäevi, puhkust võetakse aastas vaid nädal. Kui tahad USAs elada, pead suutma ameeriklastega ühel pulgal püsida.»
Kuuel esimesel võõrsil veedetud kuul haaras kohvrid üüritoa nurka toetanud Kasemets kinni igast tööotsast. Rassis ehitustel, koristas prahti ja seisis masinatehases freesi taga.
Põrgulik elutempo
«Raske oli,» meenutab ta. «Me ei tundnud kedagi, ka keel polnud korralikult suus. Käisin kunagi küll inglise keele eriklassis, kuid kõik veerandihinded olid kahed või kolmed. Laiskus maksis kätte.»
Värske immigrandi tööpäevad venisid 16 tunni pikkusteks, niisuguse meeleheitliku rügamise kõrval näis kogu senine elu puhta meelakkumisena.
«Aga see-eest võisin poodi minnes osta, mida tahtsin,» näeb Kasemets põhilist plussi. «Eestis pidin pidevalt rehkendama: sel kuul ostan särgi, järgmisel võin ehk teksad soetada. Palk lubas vaid hinge kuidagimoodi sees hoida.»
Kui põrgulik elutempo kõrvale jätta, sulandus Kasemets üllatavalt kiiresti USA ühiskonda. Ta kiidab ameeriklaste abivalmidust ning tõdeb: teed korralikult tööd, siis unustatakse üsna pea, kust pärit oled.
Pärast pooleaastast sisseelamisperioodi lõi uustulnuk juba oma ühe-mehe-firma, hülgas vahendajad ja hakkas värvimistööde otsimisel suhtlema otse klientidega. «Kui sind vette visatakse ja sa ei taha ära uppuda, pead õppima ujuma,» meenutab ta vana tõetera. «Lõppkokkuvõttes oli päris huvitav aeg.»
Ostis võlgu vormeli
Ehitustel askeldades ei unustanud Kasemets võidusõidumõtteid, unistuste teostumiseks aga erilist võimalust ei näinud. «Eestis mind teati, ent sponsoreid leida ei õnnestunud,» põhjendab Kasemets pessimismi. «Võõral maal, kus keegi sind ei tunne, pole üldse kuskilt toetusraha küsima minna.»
Õnneks hakkas tasapisi tüsenema Kasemetsa enda rahakott ja kaks aastat pärast USAsse saabumist söandas ta astuda riskantse sammu, ostes võlgu pruugitud Reynardi vormeli.
Auto soetamisega polnud väljaminekud mõistagi kaugeltki lõppenud. Võistlustele pääsemiseks tuli tasuda prisked stardimaksud, masin õgis pidevalt kumme ja tagavaraosasid, kulistas bensiini.
«Et rahaliselt toime tulla, tegin seitsmekümnetunniseid töönädalaid,» räägib Kasemets. «Laupäeviti ja pühapäeviti käisin võistlustel, seega võid ise ette kujutada, kui pikaks venisid argipäevad. Vormelit putitasin öösiti.»
Lõi oma tiimi
Võiks arvata, et pikka aega inimene niisuguses hullumeelses ringis rabeledes vastu ei pea. Kasemets ei lasknud aga püksirihma kahe aasta jooksul kordagi lõdvemaks. «Kõik läks ülesmäge, see andis hoogu juurde,» ütleb ta. «Väsimusele mõtlemiseks polnud lihtsalt aega.»
Erinevates sarjades kihutades tõestas eestlane kiiresti, et kuulub ala koorekihti, noppis mitmeid võite. Samal ajal kosus ka tema firma, Kasemets palkas töölisi ega pidanud enam ise käsi värviga määrima.
«Minu mehed on väga tublid ja töökad,» ei väsi koristajast bossiks tõusnu kiitmast. «Võin neid alati usaldada, kui ise võidusõitudel viibin.»
Ringradadel saavutatud edu ei jäänud märkamata õlifirmadele ja mootorivalmistajatele, sponsoritena panid Kasemetsa ponnistustele õla alla ka USAs tekkinud sõbrad ja tuttavad. «Niimoodi tasapisi kõik areneski,» tõdeb piloot.
Ning lisab, et praegu neelab võidusõit juba väga suure osa tema ajast, sest kahasse semuga loodi ka oma vormelimeeskond Dan Cobb Racing/Toni Team.
«Tiimi luues tahtsime raha kokku hoida,» selgitab Kasemets. «Meeskonnad töötavad kasumi nimel, sinna kuuluvad sõitjad maksavad kinni raamatupidajate, inseneride ja mehaanikute palgad ning täidavad ka omaniku kukrut. Meie tiim pole endale rahateenimist eesmärgiks seadnud.»
Hooaeg Toyota Atlanticu sarjas läheb maksma pool miljonit dollarit ehk ligi seitse miljonit krooni. Kasemets on tänu sponsorite lisandumisele jõudnud niikaugele, et täidab isiklikust rahakotist vaid kümmekond protsenti eelarvest. «Enamik teenistusest jääb pere käsutusse või kulub firma arendamisele,» rõõmustab ümmargusest nullist alustanu.
Ta on jõudnud «normaalsele järjele», ostnud Chicago äärelinna maja, kus õdusates tingimustes sirguvad üheksa-aastane poeg Ayrton ja kahene tütar Adry.
Autol rahvuslipp
Kasemetsade kodus räägitakse eesti keelt, kuid üldiselt on Ayrton siiski juba «kolme neljandiku ulatuses ameeriklane». «See on loomulik,» ei näe Kasemets hullu. «Poiss käib ameerika koolis ja suhtleb sõpradega päevad läbi inglise keeles.»
Isa ja ema sünnimaad pole Ayrton ega Adry kordagi külastanud, ka Kasemetsal endal ei ole kiire elutempo juures pikaks reisiks seni mahti leidunud. Kuid tal on endiselt Eesti kodakondsus, tema autole on maalitud sinimustvalge lipp ja pärast võite mängitakse Maarjamaa hümni.
Tänavu on pidulikud helid Kasemetsa ja tema sünnimaa auks kõlanud juba kolmel ookeanitagusel ringrajal ning alati on Kasemets enne pjedestaalile tõusmist vallandanud uhkelt lehvima ka täismõõtmetes rahvuslipu. Tema fännide hulgas on palju väliseestlasi.
Nn rohelise kaardi, mis annab USAsse tulijatele mitmed privileegid, sai Kasemets muide just tänu edukatele võidusõitudele. Sportlaskarjääri taasalustades oli tal küll elamisluba, «kuid kõik paberid polnud päris korras» ja nii ei tohtinud sõita näiteks Kanada etappidele. «Seetõttu puudus mul madalamates sarjades ka võimalus võita meistritiitel,» täheldab Kasemets.
Tänavuse arengu taga näeb eestlane eelkõige hästi toimivat tiimi, ta on osanud «pusle korralikult kokku panna». Enne pühapäevast viimast osavõistlust Montrealis kaotab teist kohta hoidev Kasemets hollandlasele Charles Zwolsmanile 16 punktiga ja tal on vähemalt teoreetiline võimalus tulla tempioniks.
Aga isegi kui leppida tuleb hõbemedaliga, siirdub Kasemets järgmisel hooajal tõenäoliselt ookeanitagusesse kõrgliigasse ChampCari sarja, kus kihutanud ka mitmed vormel-1 maailmameistrid.
Siirdub eliitsarja
«Töö ChampCari nimel käib täie hooga,» selgitab Kasemets. «Peame läbirääkimisi meeskondadega, kuhu mul endal raha kaasa võtta pole vaja. Sealsed bossid teavad mind ammu ja taipavad: kui majanduslikud probleemid ei kammitse, suudan olla väga kiire.»
ChampCari tippu jõudes on võidusõiduga võimalik juba üsna korralikult teenida vahepeal pankroti äärel seisnud sari on nüüd Kasemetsa sõnul taas normaalsel järjel. «Kõik tiimid otsivad häid sõitjaid, mitte rikaste papade-mammade lapsi,» nendib ta.
Viimasesse kategooriasse ei kuulu Kasemets kohe kindlasti, kümme aastat USAs tegutsenud mees võib valehäbita kinnitada, et jõudis haljale oksale puhtalt omal jõul. Kasemets ütleb end Eesti päritolu üle endistviisi uhkust tundvat, kuid tema kodu on nüüd Ameerikas ja ta jääb sinna tõenäoliselt elu lõpuni.
«Ma ei kahetse mingil juhul, et Eestist ära tulin,» sõnab maailmakodanik igasuguse nostalgitsemiseta. «Kõik, mida kümne aasta jooksul korda olen saatnud, kinnitab: tegime abikaasaga õige otsuse.»
Kas teate?
Tõnis Kasemets on sündinud 17. märtsil 1974 Pärnus.
Veel Eestis elades sõitis ta kaks hooaega Euroopa ringradadel vormel Opel Lotuse sarjas.
USAs taasalustas võidusõitja karjääri aastal 1998 ja kihutas kolm hooaega Formula Continentali sarjas. Aastatel 2001-2003 saavutas neli võitu Z-Techi sarjas.
2005. siirdus Kasemets Toyota Atlanticu sarja ning on tänavu jõudnud kolme võiduni. Enne viimast etappi hoiab ta teist kohta ja tal on teoreetiline võimalus tulla meistriks.
Toyota Atlantic on 31 aastat olnud Põhja-Ameerika eliitsarja ChampCar peamisi varustajaid andekate sõitjatega ning ühtlasi viimane trepiaste enne ChampCari.
Vormel-1 maailmameistritest on ChampCaris tiitlini jõudnud Mario Andretti, Jacques Villeneuve, Emerson Fittipaldi ja Nigel Mansell.