Ülerahvastatud ülikoolid

Anneli Kannuse arvates tekitab lävendipõhine vastuvõtt ülikooli õppekorraldusele rohkem kahju kui kasu.

Elanike arv väheneb. Lapsi läheb esimesse klassi juba mõned aastad järjest vähem. Laulva revolutsiooni lapsed on jõudnud gümnaasiumi ridadesse, mistõttu gümnaasiumikohtadega on kitsas. Üliõpilaste arv kasvab. Tundub, et kõik muudkui õpivad. Kas progressiivne trend?

Lävendipõhine vastuvõtt tagab kõigile soovijatele võimaluse omandada oma unistuste elukutse, juhul kui riigieksamitega on vedanud. Ah et asi pole vedamises?

Armas lugeja, vaevalt et Sa ei mäleta oma eksameid – 1/3 õppimist, 1/3 vedamist ja 1/3 loogilist mõtlemist või umbropsu panemist. Seega ei tea me kohe kindlasti seda, kas riigieksamil maksimaalarvu punkte saanud õppur suudab ülikoolis hästi õppida, või veelgi vähem teame me seda, kas ta valitud ametis tulevikus hakkama saab või kas Eestil sel alal nii palju tööjõudu üldse vaja läheb.

Ülikoolid on pikki aastaid vaeva näinud vastuvõtueksamite korraldamisega.

Potentsiaalsed üliõpilased tegid varasematel aastatel gümnaasiumi lõpetades ja sisseastumiseksameid tehes topelttööd.

Tundub, et mõlemalt poolt vaadates on nüüd hästi. Õppur teeb vaid ühed eksamid ning vaatab punktide järgi, kuhu sisse võetakse. Ülikool võtab paberid vastu ja koostab nimekirja. Vastuvõtukomisjonides peab töötama palju vähem inimesi, õppuril pole stressi ega tarvidust oma vastuvõtukinnituse saamist pool suve oodata. Punktid käes, lävend teada ja olengi üliõpilane. Ülikoolil samuti lihtsam – ports üliõpilasi, pealegi lausa kuhjaga.

Võitjaid on mitu

Potentsiaalsete üliõpilaste väheneva arvu tõttu oleks nagu suurim võitja ülikool, kes on suutnud enim üliõpilasi koolitusturult «üles korjata». Kas see ikka töötab ning kes sellisest masstootmisest võidab?

Võitja number üks on kindlasti üliõpilane, kes tunneb ennast tudengi rollis hästi ja lohutab ennast sellega, et küllap tööandja tahab ikka kõrgharidusega inimest rohkem kui kutseharidusega inimest (mis on esimene viga!). Üliõpilaspileti rõõm võib jääda üürikeseks, kui esimese semestri lõpus üritab ülikool lävendipõhise vastuvõtuga ülekoormatud õpperuume õppuritest tühjendama hakata.

Võitja number kaks on ülikool, kes üritab õppetöö käigus kiirelt terad sõkaldest välja sõeluda ning endale parimad õppurid leida ja samas kindlustab riikliku koolitustellimuse täitmise.

Nüüd on meil kaks võitjat ja asi võikski ju hästi olla, kui edasi ei mõtleks.

Võitja number kolm peaks olema riik. Rohkem inimesi õpib ja sama raha eest rohkem saada tundub samuti mõistlik valik olevat.

Võtja number neli on õppejõud, kellele ilmselt makstakse esialgselt plaanitud 15 üliõpilase, aga nüüdseks lävendipõhise vastuvõtuga tõusnud 90 üliõpilase õpetamise eest vähemalt kaks korda rohkem. Mille üle siis üldse kurta?

Piiratud arv praktikakohti

Riik peab alati mõtlema sellele, kas tema raha kasutatakse otstarbekalt. Tehases tootmist optimeerides võime saada sama raha eest x+1 toodet rohkem, kuid sama raha eest hariduses ei ole võimalik «toota» rohkem häid lõpetajaid. Teoreetiliselt peab olulisel määral kannatama kvaliteet.

Vaatleme seda protsessi igapäevaelus. Eestis on x erialal praktika korraldamiseks kokku ligikaudu 30 praktikakohta. X eriala õpetavad kaks kooli, mõlemal riikliku koolitustellimuse 15 õppekohta. Üks nendest võtab lisaks tasulisi õppureid ehk veel 15 kohta. Niimoodi, 45 õppuriga töötades, saadi praeguseni hädavaevu kvaliteetse praktika korraldamisega hakkama.

Sel aastal lisandub «tänu» lävendipõhisele vastuvõtule x erialal õppijaid kaks korda. Isegi kui tõsta suvevaheajad nihkesse ning püüda praktikabaasides kasutada ööpäevas olevat 24 tundi, ei ole Eestis reaalselt võimalik sama kvaliteediga praktikaõpet korraldada (vaevalt, et ka Euroopa neid ülejäänuid väga praktikale ihkab või kõigil välispraktikale minemiseks ressursse jagub). See on vaid väike näide.

Järgmine probleem on õppejõud. Ülikoolid on aastaid rääkinud õppejõudude puudusest (rääkimata pidevast jutust doktorantuuris õppijate lõpetamise venimise kohta).

Kogu õppetööd ei saa ju korraldada loengutena 40 üliõpilase asemel 400-le, osa õpet toimub seminaride, laboritööde, praktikumide vormis. Seega tekitab 15 riikliku koolitustellimuse koha täitmine 90 üliõpilasega kohe vajaduse 5 praktikumirühma juurde luua.

Kui nüüd vastuväitjad tõestavad, et kvaliteet kohe kindlasti ei kannata ja nii praktikakohti kui õppejõude on piisavalt, siis tuleb riigil (kes suhtub oma varasse heaperemehelikult) kindlasti üle vaadata ja ilmselt vähendada ülikoolis üliõpilase pearaha.

Kui sama raha eest on võimalik sama kvaliteetselt õpetada 15 asemel 90 õppurit, siis on raha eraldatud ilmselgelt liiga palju.

Eksamid ja lausvastuvõtt

Lävendipõhine vastuvõtt ei ole kindlasti üdini halb, kuid oleme taas eestlaslikult kaldunud ühest äärmusest teise – ülikoolieksamite asemel seega lausvastuvõtt. Kas tõesti ei ole võimalik leida kuldset keskteed?

Kindlasti tuleb kõigil erialadel nõutavatele miinimumpunktidele lisada vastuvõtuvestlus või kutsesobivustest või katse, kus selgitatakse pisutki, millised on kandideerija ootused ja teadmised omandatavast või milliste lootuste ja põhjendustega tunneb ta, et see on talle ainuõige valik. Ega paha ei teeks ka vahel küsida, millises ametis ta end tulevikus näeb.

Liiga palju on meie kooli vastuvõtukomisjon just viimaste aastate jooksul näinud üliõpilasi, kes on jätnud kooli pooleli, kuna sai selgeks, et «seda küll õppida ei taheta» või «ema-isa surve ülikoolis amet omandada on nõrgemaks muutunud» või võimed ei küündinud soovitud eriala omandama.

Kahju on nii raisatud aastatest kui sellest, et riigi raha eest ühes õppeasutuses õppinuna tuleb mujale minnes juba oma rahakotirauad avada.

Seega, jõudes lõpuks selle ala õppimise juurde, mis on südamelähedane ja millel leidub tööd kogu Euroopas, tuleb nüüd õppimine ise kinni maksta. Ma ei ole pessimistlik ja usun, et tegusale inimesele leidub alati tegutsemiskoht, sõltumata sellest, mis ala ta on valinud või millise õppeasutuse lõpudiplom on tema pagasis. Kõigile õppeasutustele soovin tegusat kooliaasta algust.

Kõigile sissesaanuile soovin südamest ilusat õppeaasta algust, ning õppekohast kinnihoidmise asemel kaaluge, kas valitud koht on õige ja viib teid teie unistuste täitmisele lähemale.

Tagasi üles