Tööreisil Veneetsias sünnipäeva tähistav dirigent ja viiuldaja Andres Mustonen ütleb, et on õnnelik vaatamata saatuselöökidele igaveseks lahkuda tuli abikaasa Hellest. «Armastus on kõige tähtsam,» leiab ta.
Andres Mustonen, sisemise tule süütaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olete pea terve suve Euroopas olnud, suvekoju Kullamaale polegi jõudnud?
Kaks ööd olen saanud seal veeta, oma armsa poja pere ja kahe väikse pojapoja juures. Sünnipäeval ei saa me koos olla, aga kui septembri alguses naasen, koondan oma armsad kokku.
Poeg on jäänud mulle ainsaks kõige lähedasemaks inimeseks, sest mu naine Helle, kellega olen koos reisinud terve elu, lahkus meist juulis. Viimane aasta on olnud täis väga suuri esinemisi ja projekte ning samal ajal kooselamist väga raske haigusega.
Mis annab sellistel hetkedel jõudu?
See on muidugi sisemine küsimus, aga mina saan oma jõu taevast, jumalalt. Olen seda tunnet kogu aeg oma südames kandnud ning see areneb pidevalt, ei seisa paigal.
Et elada eetilist ja moraalset elu, on inimesele tuge tarvis, pelgalt kirja pandud seadustest ei piisa. See peab tulema kõrgemalt poolt ja neid seadusi tuleb järgida, sest ainult nii on minu meelest võimalik maailmas elada jõuliselt, julgelt ja suure armastusega.
Olete öelnud, et meid ümbritsevas maailmas on liiga palju rämpsu.
Kui ma tulen korraks, kaheks päevaks Tallinna, siis mida ma näen? Mingeid tobenaljakaid plakateid, mis riivavad silma; mul pole kusagile vaadata, sest pean nägema mingeid nägusid ja tobedaid lauseid! Kõikvõimalike kommertsprojektide okupatsioon on lihtsalt kohutav. Mitte kusagil maailmas ei näe sellist meeletut pommitamist ja pressimist, kuigi igal pool toimuvad poliitilised valimised ja kommertsüritused. Laske inimestel rahus ja vabalt elada!
See kõik algab sodist, mida sulle postkasti topitakse ja mida ei saa põletada ega kusagile visata; algab poest see on sodi, mis meid kogu aeg seestpoolt sööb. Isegi toidud ja akustiline ümbrus vaikust ja puhtust ümberringi pole. Hingel on selle sees raske hakkama saada.
Paljud inimesed pöörduvadki eemale sellest välisest ja närvilisest elust, otsides midagi sügavamat. Kujutage ette, kui see, mida Kroonikas näeme, ongi inimese elu kas ainult selleks tasub tõesti elada? Mina tahan väärtustada ja austada elu, mis meile antud on.
Teie vastuvoolu ujumist ei pelga?
Mul on oma tee ja lähen seda mööda, mida pean õigeks. Nõndanimetatud mainstream võib viia väga vales suunas.
Nii nagu tulvaveed uputavad Euroopat, võib mainstream uputada inimkonna. See lihtsalt pääseb valla, tohutu tulv liigub isevooluteed ega jäta midagi alles. Aga inimese hinge, nii suurt, aga samas nii haavatavat, tuleb hoida.
Kui üle kolmekümne aasta tagasi kutsusite kokku Hortus Musicuse, oli see siis mäss reiimi vastu, kivistunud arusaamade vastu muusikas?
Eks see olnud noore inimese jaoks ikka tige tegevus. Vaim ja kunst peab olema vaba, see peab sündima vabast tahtest ega tohi olla kammitsetud.
Kuid kas pole kammitsad, olgugi et teistsugused, endiselt olemas?
Absoluutselt! Okupatsioon jätkub, aga mitte nii, et inimesi ei lubata riigist välja, neil ei lasta kokakoolat juua või hamburgerit süüa, vaid hoopis vaimsel tasandil. Kõik väärtuslik, mis vaba ühiskonnaga kaasneb, on väga visa kanda kinnitama.
Kunst on täielikult materialiseerumas, see pole enam vaimukultuur. Sellest on saanud tootmisobjekt; tootmine võrdsustaksin seda tehasega. Muidugi on juba hakatud aru saama, mis juhtunud on, ning tasapisi saavad teoks pöörangud.
Inimestele tuleb ühiskonnas luua tingimused oma tee leidmiseks. Praegu aga kardetakse tuleviku pärast ja mõeldakse materiaalsele et võidab see, kellel on kõige rohkem asju. Kui kunstimaailm mängib samade reeglite järgi, pole meil kuhugi minna. Kui Euroopa kultuur oleks pelgalt selle põhimõtte järgi käinud, poleks sündinud ühtki ilusat teost.
Olete öelnud, et minevikukultuurile tuleb anda elav, liikuv vaim.
Kunstiobjektiga peab tekkima suhe, peame astuma sellega vaimsesse vahekorda ja sellest vahekorrast sünnib uus laps. Kui see vahekord jääb toimumata, ei sünni midagi uut ning tegemist on surnud asjaga. Samuti peab olema kontakt inimestega, kellega ja kellele sa seda teed seda viimast pole aga võimalik saavutada inimestega, kelle hingetuluke ei põle.
Mina püüangi seda tulukest sütitada nii interpreetides kui ka kuulajates, üldse inimestes, kellega suhtlen. Kui see armastuse tuluke sees põleb, muutuvad inimesed avatuks ning kunstitegemine on teistsuguse maiguga.
Küsin tulevikku ülevalt ning pean kõige tähtsamaks seda sidet hoida siis oled harmooniline ja õnnelik. Kõige tähtsam ongi mitte enesega pahuksis olla; peame selleni ise püüdlema. Siis inimene ei vanane, sest ta vaim on erk ning tuluke põleb.
Andres Mustonen
Lõpetas viiuli erialal Tallinna Muusikakeskkooli (1972) ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi (1977). Vanamuusika alal on end täiendanud Austrias ja Madalmaades.
1972. aastal asutas muusikakollektiivi Hortus Musicus ning on olnud algusest peale selle kunstiline juht ja dirigent.
Oma ansambliga on esinenud paljudel rahvusvahelistel muusikafestivalidel ning on olnud neist mitmete kunstiline juht.
Interpreedina on tema tegevusväli järk-järgult avardunud, dirigendina juhatab ta ka klassikalist ja romantilist heliloomingut nüüdismuusikani välja, pöörates suurt tähelepanu Euroopa vaimulikule muusikapärandile.
Mustonen on ENSV teeneline kunstnik (1986) ning talle on määratud mitmeid preemiaid: ENSV muusika aastapreemia (1988), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (1995), ER aasta muusik (1996), Valgetähe IV klassi orden (1998) ja Eesti Muusikanõukogu aastapreemia (2003).