Pikad sõudjad teevad jaapanlastele rõõmu

Kui Jaapanis sõudmise MMil vaatlejana viibivalt Eesti treenerilt Mihkel Leppikult küsida korraldajamaa sõudmise taseme kohta läbi aegade, vajub isegi see ülikogenud mees päris pikalt mõttesse. Pole ju suurt millestki rääkida.

Tänavu esimest korda pärast 1964. aasta Tokyo olümpiamänge sõudmise tiitlivõistlust võõrustavas Jaapanis on see spordiala vaieldamatult marginaalne. Ajalehtede spordikülgedel kajastuvate teemade äratundmiseks pole hieroglüüfe tunda vaja – piisab piltidest. Sügavalt rahvuskultuuri juurdunud alade nagu sumo ja judo kõrval on tõusva päikese maa populaarseimad spordialad pesa- ja jalgpall.

Jaanson seljatas uudistes pesapalluri

Sõudmise MMi korraldamine Gifus kannab nii-öelda poliitilist värvingut – Rahvusvaheline Sõudeliit FISA püüab alale laiemat kandepinda ja populaarsust saavutada.

Publikut käib Nagaragawa rahvusvahelises sõudekeskuses päev-päevalt järjest enam. Kokku võib jälgijaid kanali ääres olla mõni tuhat. Sündmust kajastab enam kui 400 ajakirjanikku igast maailma nurgast, enamik siiski jaapanlased. Ning MM pole jäänud tähelepanuta.

Üks kohalik meediaarvustaja juhtis isegi oma kommentaaris tähelepanu päevalehe Asahi 31. augusti uudistevalikule, kus lehekülje keskel ilutses eestlane Jüri Jaanson.

Lühiusutlus Eesti sõudekuulsusega oli nimelt tõrjunud teisele kohale uudise ühe tuntuma kohaliku pesapalluri Ichiro siirdumisest Ühendriikidesse. Lehekülje kolmas suurem lugu käsitles tennisist Andre Agassi tegemisi.

Asahi küsimustele vastates ütles Jaanson, et tal on hea meel oma kogemustepagasit noorte meestega jagada. Jaansoni sõnul mõtleb ta pärast Jaapani MMi, kas jätkab veel maailma tippkonkurentsis või tõmbub tagasi.

Kõrge püstine pilt, mille leht Jaansonist avaldas, kujutab pikka meest paati kandmas. Siin avaldub taas jaapanlastele omane nähtus – neile lihtsalt meeldivad suurt kasvu inimesed. Suhtumise võttis kokku MMil akrediteerimist korraldavas üksuses töötav Yokischi Tsuijmoto, kes tunnistas, et tal on raske oma emotsioone vaos hoida.

«Teate, ma vaatan ja imetlen iga päev neid tohutuid inimesi. Suured ei ole ainult mehed, vaid isegi naised,» räägib umbes 160-sentimeetrine jaapanlane häälevärinal. «Kui nad siin minu juures oma pabereid korda ajamas käisid, siis ütlesin ma – te olete nagu hiiud, teie jalad on nagu kaljurahnud!»

Eesti hea haldjas

Jaapanlaste inglise keel pole kiita, nagu MMi külaliste jaapani keelgi... Keelebarjääri tõttu on igas hotellis ning võistlusega seotud lennu- ja raudteejaamades avatud nii-öelda abilauad. Igal koondisel on ka oma ametlik giid.

Eestlasi abistab Gifus nääpsuke varastes kolmekümnendates Saori Segawa, kes «eraelus» on koduperenaine. Kahe lapse ema Saori pere elab Hashimas, tema abikaasa töötab maksuametnikuna.

Eesti sõudjaid tunneb Saori nimepidi ning elab kogu hingest kaasa. Kui paarisaeru neljase mehed pärast võidukat poolfinaali paati veest välja tassisid, hüppas päevavarjuga Saori kaldal, plaksutas käsi ja hõikas: «Eesti, Eesti, Eesti!»

Muide, Leonid Gulov leidis, et saab Saoriga ka vene keeles vestelda. Selgus, et väike pedagoogikat tudeerinud jaapanlanna suhtleb koguni 17 keeles.

Eestlastega suhtlemine pole ka külgi mööda maha jooksnud. «Tere-tere! Aitäh, aitäh!» ütleb Saori.

Tuleb juba päris hästi välja.

Tagasi üles