Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heroiinitarvitajale pole uimastid, eriti opiaadid, ihaldusväärse ja trendika elustiili osa, pigem proovitakse ja hakatakse neid hiljem pidevalt tarvitama, sest noortel pole oskusi ega võimalusi oma aega teisiti veeta.
Uimastitarvitajad Eestis jagunevad tinglikult kahte rühma. Üks osa noori nimetame neid peoloomadeks läheb kaasa üheksakümnendate aastate noorsookultuuri lainega ja neist kujunevad tõenäoliselt n-ö meelelahutuslikud tarvitajad.
Seevastu marginaliseerunud kogukonnast pärit noortele on uimasti peaaegu ainus kättesaadav lõbustusvahend ning üleminek kangetele uimastitele käib neil üsna kiiresti.
Esimese rühma esindajaid ühendab sageli muusikamaitse jms huvid, uimastitarvitamine on neile vaid osa seltskondlikust tegevusest. Teises rühmas on sõpruskonnad kujunenud pigem naabruse alusel.
«Enne mängisime hoovis palli. Saime vanemaks, hakkasime õlut jooma. Siis kanepit suitsetama ja hiljem amfetamiini tarvitama. Sealt edasi tuli heroiin,» räägib 17-aastane Dima.
Neil noortel puudus huvi kooli või töö vastu ning seetõttu muutus katsetamine eri uimastitega neile kergelt eesmärgiks. Heroiinist kuuldi tavaliselt vanematelt sõpradelt ning kui keegi seda pakkus, haarati võimalusest. «Üks kutt tuli ja rääkis, et paneme rahad kokku meil jääb natuke puudu ja võtame kama [heroiini]. Tollal oli see mu ammune unistus,» tunnistab Toomas (23).
Isegi kui koolis oli räägitud uimastitest ja nende mõjust, ei võtnud noored seda juttu tõsiselt. Neile oli kinnitatud, et igast uimastist jääb kohe sõltuvusse, kanepi või amfetamiini regulaarsel tarvitamisel seda aga ei juhtunud ning seetõttu ei mõeldud enam võimalikele tagajärgedele.
Kõige hülgamine
«Kui ma heroiini proovisin, siis juba teadsin, et amfetamiinist ja ecstasyst midagi erilist ei juhtu. Enne ma kartsin koolis oli ju räägitud, kui ohtlik see on,» meenutab Pavel (19). «Aga kui midagi ei juhtunud, siis arvasin, et ega ka heroiinist tule sellist sõltuvust. See ei olnud õige.»
Sõltuvuse muutumisega elumõtteks kaasnes pühendumine heroiinile ning nagu kinnitasid küsitletud noored kõige, ka sõprade ja armastuse hülgamine. «Mingi [tüdruk] üksvahe oli küll, aga noh, see ei olnud kaua. Kuidas saab hoida suhteid kahe asja või kahe inimesega? Heroiiniga ja siis veel kellegagi?» küsib Andrei (19). «Valima peab ühe.»
Kohati tajusid heroiinisõltlased oma seisundit needusena, kuid enam ei olnud võimalik sellest vabaneda. «Siis juba oli füüsiline vajadus. Sattusin süsteemi,» räägib Roman (29). «Sellest seisundist oli väga raske välja tulla.»
Levinud müüdi järgi satub inimene kriminaalsele teele pärast sõltuvusse sattumist esmalt müüb maha koduse vara, siis hakkab varastama ja röövima. Intervjuudest heroiinitarvitajatega ilmnes aga midagi muud marginaliseerunud kogukondades olid noored juba kasvanud ühiskonna kui terviku suhtes nihestunud normidega ning salliv suhtumine võõra vara omandamisse pärines lapsepõlvest.
«Varastasime juba 12-13-aastaselt,» tunnistab Allan (23). «Metalli ja... Noh, kui on hea võimalus ära võtta, miks ka mitte?»
Kas tal polnud piinlik, et kõik saavad vargusest teada? «No sellist asja ei saa tekkida, eriti kui olla sellises seltskonnas. Siin ikka enamik teab, mis on rahapuudus.»
Heroiinisõltuvusse sattudes muutusid kuriteod lihtsalt meeleheitlikumaks...
Sõltuvuses olek tähendab ka õppimist, kuidas edasi elada mismoodi kaitsta end politsei eest, hankida raha ja säilitada pidev uimasti kättesaadavus. Veel üks ähvardav oht, millega süstivad narkomaanid arvestama peavad, on haigused. Väidetavalt muutis teadmine HIVist nende inimeste harjumusi.
Dima (17) kinnitusel on igaühel oma süstal. «Narvas oli aidsiepideemia. Sellest teab, ma arvan, iga kümneaastane laps.» Samas tunnistati aga, et «meeleheitlikus» olukorras ununes ettevaatus ja mitme peale kasutati üht süstalt.
Heroiinisõltlaste intervjuudest nähtub, et uimastid, eriti opiaadid, ei tundunud neile ihaldusväärse ja trendika elustiili osana, pigem prooviti neid ja hakati hiljem regulaarselt tarvitama seetõttu, et noortel ei olnud oskusi ega võimalusi oma aega teisiti veeta. Uimasti elu keskmeks kujunemine põhjustas ka kiire sõltuvuse.
Kes korvab kahju
Sellise käitumuse olemust võib seletada näiteks töötusega või ametikohaga tööturu madalaimal astmel, ka kultuurilise traumaga, kuid see ei aita fenomeni lõplikult lahti mõtestada. Muidu võiks oletada, et valdav osa idavirumaalasi ja teatud Tallinna kandi inimesi tarvitab opiaate nii see aga pole.
Pigem võib sotsiaalseid probleeme ja kultuurilist traumat vaadelda soodustava asjaoluna neile noortele, kel on suur elamustevajadus, kes saavad uimasteid kergelt kätte ning kes on leidnud sõpruskonna, kus neid tarvitatakse.
Poliitilisi otsuseid tehes on sageli peaküsimus, kas tervishoiusüsteem peab korvama kahju, mille on põhjustanud isiku valed valikud. Heroiinitarvitajatel puuduvad oma elukeskkonna tõttu teadmised, kuidas teha oma tervist hoidvaid otsuseid, ja nad jätkavad oma elustiili sageli ka siis, kui sotsiaalsed ja füüsilised kahjud on ilmsed. Ühelt poolt on see seletatav sõltuvusega, teisalt alternatiivide puudumisega.
Isikliku elu probleemid võivad tekkida kõigil uimastitarvitajatel, ometi ei lõpeta majanduslikult kindlustatud ja haritud vanemate lapsed üldjuhul rentslis, tulles mingi aja pärast olukorrast mingil moel välja.
Autor on raamatu «Uimastid ja uimastitarvitajad Eesti ühiskonnas» üks autoreid.