Kaja Kärner nõuab eneselt raadios erapooletust

Kaja Kärneri sõnul puudub tal staarajakirjaniku ambitsioon lihtsalt seetõttu, et tal pole suurt enesenäitamissoovi. Foto: Peeter Langovits

Üle 30 aasta Eesti Raadios töötanud Kaja Kärneris elab kaks mina: üks esitab eetris poliitikutele nõudlikke küsimusi, teine imetleb lilleaia, arhitektuuri ja muusika ilu. Ta leiab, et amet ja hobid hoiavad elu tasakaalus.

Kuidas olete raadios nii kaua vastu pidanud?

Olen vahel mõelnud, et nurga taga on mingi elukutse, kus saaksin end ka teostada. Aga elus ei saa kõike. Nii kaua kui võimalik, jään truuks ametile, mida olen õppinud, kus end hästi tunnen ja millega hakkama saan. Ma pole eriti sageli mõelnud mujale tööle minna.

Ühiskonnaelusaadete toimetajana lävite tihti poliitikutega. Kui paljudele võite öelda «sina»?

Riigikogus on selliseid inimesi üsna palju, sest raadiost ja televisioonist on mitmed sinna läinud. Mõnestki ajakirjanikust on saanud minister. Kuid meelsamini teietan ka siis, kui saan inimesega üsna hästi läbi.

Olen püüdnud poliitikutega distantsi hoida. Ma ei kõõlu riigikogus fraktsiooni ustel, et pääseda tuppa. See meenutab köögitüdrukut, kes kuulab söögisaali ukse taga ja seejärel läheb tagatrepile lukuaugust kuuldut kuulutama nagu Messias. Ajakirjaniku tihe läbikäimine poliitikuga väljaspool tööaega hakkab mõjutama tema erapooletust.

Kolleegide hinnangul ei näita te saates oma poliitilisi eelistusi. Millest juhindute?

Suhtun erakondadesse eluterve umbusuga. Mul pole lemmikuid. Mõnegi erakonna ideed ja algatused on sümpaatsed. Seetõttu on vahel natuke keeruline kajastada ideed, mida erakond üritab läbi suruda. Sest samas tuleb vaadata, et ei hakkaks poliitikut liigselt kiitma. Tasakaalukeel tuleb leida endast.

Mis teid raadiosse tõmbas?

1973. aastal oli teadustajate konkursil palju soovijaid. Lõpuks jäime Uno Kaupmehega sõelale. Pärast konkurssi anti mind Aksel Küngase käe alla. Hakkasime läbi võtma 20 Euroopa keele häälduse põhimõtteid. Kui olin noor teadustaja, ei jätnud kolleegid ütlemata, kui midagi läks valesti. Tänu taevale ei teinud nad seda teiste inimeste kuuldes või nähes. Kõik märkused on siiani meeles.

Mul on hea meel, et olid niisugused õpetajad nagu Elfriede Ilves, Aino Ripus, Rein Lepik, Endel Padrik. Osal neist oli eestiaegne gümnaasiumiharidus, millele Nõukogude aeg polnud jätnud pitserit.

Kuna kahe inimese palkamiseks polnud kohe raha, leiti mulle koht raadio fonoteegis. Päris teadustaja sai minust 1980. aastal.

Kui pikalt kaalusite toimetajaks hakkamist?

Maailmas toimuva üle arutlemine, vaatenurkade otsimine, seisukohtade ümberlükkamine – selle sain kodunt kaasa. Vanemad kuulasid Ameerika Häält, Vaba Euroopa saateid, eriti Tšehhi ülestõusu ajal 1968. aastal. Nad kommenteerivad päevauudiseid siiani. Ka mul tekkis sügav huvi.

1993. aastal toimetajaametis alustades oli ajakirjanduslikult huvitav aeg. Veidi varem olin kirjutanud ajakirjas Kultuur ja Elu ühiskonnaelu teemadel, näiteks fosforiidisõjast.

Miks te enam ei kirjuta?

Ei jõua. Üritan koormust vähendada, et kvaliteet ei langeks. Loodan, et elus tekib periood, kui saan mõne raamatu kirjutada. Olen kaks korda pidanud pakkumisest loobuma, kuigi tahtmine ja hingeline valmisolek olid olemas.

Kuidas hindate endistest kolleegidest poliitikuid?

Üliedukaid on vähe. Väga hästi on läinud Katrin Saksal, Marianne Mikkol. Samas tunnevad paljud poliitikasse läinud kolleegid, et pikas perspektiivis läheb seal ahtaks.

Ka mind on erakondadesse kutsutud, juba 1982. aastal tiriti parteisse. Ma ei tunne selle järele vajadust. Sageli ütlevad inimesed: saan parteiga liitudes väljendada oma mõtteid, aidata kaasa ühiskonna arengule, ja muud suured sõnad. Seda saab ju ka oma töös teha!

1990ndate alguses usaldati teile Edgar Savisaare peaministriminutite toimetamine. Miks?

Lihtsalt valiti välja. Ma tõesti ei tea, miks.

Savisaar vist ei anna meelsasti igaühele intervjuud.

Tookord oli inimeste usaldus ja koostöövalmidus suurem. Inimesed olid avatumad. Hiljem on poliitik Savisaar pettunud lähemates kaastöölistes, ka ajakirjanikes, võib-olla seepärast on ta hakanud kedagi eelistama.

Kolleegid tõstavad esile teie sotsiaalset närvi. Keda peaks kõige rohkem aitama?

Vastus pole eriti originaalne – lastega peresid.

Raadiokolleegid leidsid, et tõstes end ajakirjanikuna rohkem esile, saaksite oma potentsiaali arendada. Miks jääte tagaplaanile?

Enese eksponeerimine pole minu kõige tugevam külg. Minust ei saa kunagi staarajakirjanikku, sest see pole olnud mu eesmärk. Tähtis on teema ja oskus seda olenevalt allikatest valgustada, mitte minu isik.

Teie suvekodu aia külastajad on imetlenud sealset korrapära ja ilu. Mida rohimine-kõplamine annab?

Kui jätan taimed kastmata, muldamata, väetamata, on tulemus kiiresti näha. Kui oled hoole ja armastusega töötanud, näed taimi tänuga õitsemas. Kolmetunnise saate järel ei näe sa seda ise ega suuda ka teised näidata. Võib-olla ühe töö tulemuse nähtamatus ja teise ilmselge esiletulek tasakaalustavad teineteist.

Jälgige praegu loodust: valgus murdub, kui klaar on õhk! Augusti lõpp ja septembri algus on aasta parim aeg.

Kas midagi on jäänud elus proovimata?

Mu elus on läinud nii, et mõnedest asjadest, mida olen väga tahtnud ja millest olen väga unistanud, olen ilma jäänud. Samas olen saanud osa asjadest, millest ei osanudki unistada. Loodan, et võin viimsepäeva laupäeval öelda, et elu on olnud tasakaalus.

Kaja Kärner

Sündinud 5. septembril 1953. aastal Tallinnas

Haridus: 1972. aastal lõpetas Tallinna 46. keskkooli ja 1978. aastal Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonna filoloogi-toimetajana.

Ametid: Eesti Raadios alates 1973. aastast. Osales teadustaja konkursil, aga koha puudumise tõttu alustas tööd fonoteegis. Teadustajana töötas 1981–1992, seejärel toimetajana. 1996. aastast ametis ühiskonnaelusaadetes.

Arvamus

Peeter Sookruus,endine ülemus Eesti Raadios

Kaja Kärneri saateid kuulates on tunda tema põhjalikku ettevalmistust, ta ei koba ega esita tühje küsimusi. Ta on enese suhtes nõudlik, ja sellest võidavad eeskätt kuulajad. Kui tal ka on poliitilisi eelistusi, jätab ta need stuudio ukse taha.

Otsus anda 1990. aastal Kaja Kärnerile Edgar Savisaare kui toonase peaministri laupäevase esinemissaate toimetamine tulenes sellest, et temale võis olla kindel.

Riina Rõõmus,Vikerraadio peatoimetaja

Elan raadiomaja lähedal ja sageli näen aknast tema toas lampi kaua põlemas. Kaja valmistub oma saadeteks väga põhjalikult, endale armu andmata. Kuulajad usaldavad teda, öeldes, et ta räägib tõtt.

Osa raadiotöötajaid jääb oma aega seisma, aga Kaja on suutnud muutuda, uuega kaasa minna. Eetris on Kaja range ja nõudlik, väljaspool eetrit kohtame aga teistsugust inimest – leebet, õrna ja delikaatset naist.