Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2038673t1ha4b2.jpg)
Kui Eestis peaks antama välja aasta tuletõrjuja tiitel, siis kuuluks see tänavu kaheldamatult Tiit Sokule. Üleeile lõppenud kahenädalane kollektiivne piin Eesti korvpalli seltsis ei olnud Poola hävitamisega kulmineerunud jõudemonstratsioon. See oli viimase kümne aasta tegematajätmiste hullumeelne parandamine, ei midagi muud.
Mille üle me õieti uhkust tunneme? Võitsime neljast mängust vaid ühe, ja seda lisavalikturniiril, mida korvpalliriigis Eestis keegi tegelikult tasemeks ei tunnista. Kolme kaotatud mängu korvide vahe oli 34. Saime kodus jagu meeskonnast, kellest pidimegi igasuguste objektiivsete näitajate poolest paremad olema.
Lõputu töö
Lõppenud tsükli kõige tähtsam tulemus ei olnud A-divisjoni koha säilitamine. Eesti korvpall asub imeõrnal joonel, kust tõusta oluliselt raskem kui langeda. Sellelt joonelt üles-alla liikumine sõltub sageli sportlikust õnnest, ühe mehe ühest õnnestunud mängust ja konkurentmeeskonna staaride hetketujudest.
Kahenädalane periood andis ennekõike usu, et meil on olemas korvpallurid ja treenerid, kelle ambitsioonid küünivad kõrgemale külastaari staatusest. Kes annavad endale aru, et isiklik meisterlikkus ei parane mitte igaõhtuse N Liidu meistritiitli meenutamisega ja pealtpanekuga meistriliiga reamängus, vaid tööga, tööga ja tööga.
Tööga niikaua, et paha hakkab, ja siis natukene veel. Kes teadvustavad endale, et sellisel tasemel just niimoodi peabki. Ja kes annavad endale kõigepealt aru tasemest, kus nad üldse asuvad.
Silver Leppik on Eesti meister, aga ma loodan, et valiktsüklit Tiit Soku käe all hindab ta tiitlist kõrgemalt. Arvan, et Kristjan Makke üle ei julgeta enam eriti nalja visata.
Ma usun, et Tanel Sokk ja Gert Dorbek unustasid vana-Soku treeningutel ära, et on olemas aunimetus «noor ja andekas». Usun ka seda, et Janar Talts ja Kristjan Kangur astuvad oma välisklubi uksest sisse oluliselt enesekindlamana ja hakkavad seal teisi paika panema.
Ja loodan väga sedagi, et näiteks Marek Doroninil ja Asko Paadel oli natukenegi kade meel, kui nägid omavanuseid koondislasi pärast üleeilset mängu fännide ees kõhuli viskumas.
Tiitel «mudaliigasse mitte langeja» ei anna põhjust nädalapikkusteks pidustusteks. See andis lihtsalt Eesti korvpallile järjekordse soodsa fooni. 1991., 1993. ja 2001. aastal jäeti võimalus kasutamata. Miks ja kes jättis, sellest ei ole vist keegi päriselt aru saanud. Praegune olukord ei paku uhkustamist väärivaid tulemusi, küll aga oma silmaga kogetut, et Euroopa keskmikega (hetkel veel mitte eliidiga) võime mängida.
Lootus jääb
Mis veelgi tähtsam, nägime, et peale Müürsepa ja Teini on Eestis teisigi korvpallureid, kes julgevad korvi poole vaadata, kaitses valu kannatada, ja kui vaja, ka ise vastasele haiget teha. Uskuge, seda ei olegi tegelikult nii vähe.
Kui meie korvpall peaks lähiaastatel jätkama igasuvise tulekustutamisega, siis oleks see raha ja inimeste raiskamine.
Lõpp oli ilus ja efektne, niimoodi võib säilitada läbi raskuste koha «kõrgliigas», aga kohe kindlasti ei saa sellise lähenemisega loota ülespoole liikumist.
Sokk-juunior ütles enne kordusmängu tehhidega, et ka EM-finaalturniirile ei maksa minna lihtsalt osalema. Usun, et sellise suhtumisega ei ole ainult tema. See annab lootust.
Aga nüüd: tere tulemast argipäeva! Just siin tuleb teha ära töö, mida sel suvel tehti kiirkorras vana-Soku, Üllar Kerde ja Indrek Visnapuu käe all TTÜ saalis ja selle ümbruses.