Märkmeid miilitsamaitseliselt Marimaalt

Aivar Jürgenson käis haridusminister Mailis Repsiga samal fennougristide kongressil Marimaal ning kirjutab delegaatidele esitletud rahvaste sõpruse Potjomkini külast ja tegelikkuses toimuvast.

Ei mäletagi, et kunagi oleks üks võõrsil peetud teadusfoorum Eesti meedias nii palju kära põhjustanud kui äsjane fennougristide kongress Marimaa pealinnas Joškar-Olas. Põhjused, nagu teame, on teadusvälised. See, et kokku said erinevate maade teadlased, kes uurivad soomeugri rahvaste keeli, päritolu, kirjandust ja rahvakultuuri, jäi justkui kõrvalise tähtsusega asjaks.

Rahvusküsimust nagu polegi

Marimaa jaoks oli kongress oluline sündmus. Linna keskväljakul lehvisid mitmekümne maa lipud. Mari Vabariigi administratsioon eesotsas venelasest president Markeloviga ei lasknud kongressil jääda lokaalseks ürituseks – kongressi külaliste käsutuses olid linna kontserdisaalid, spordisaalid vastuvõttude jaoks, lisaks hordide viisi militsionääre igal tänavanurgal ja väljakul kulpi löömas.

Ja muidugi osales president Markelov isiklikult ka mitmetel kongressi üritustel. Venemaa näitas, kuidas ta maridest ja teistest soomeugrilastest ning nende kultuuride uurijatest hoolib. Pakazuuhaga sisustati kongressi delegaatide iga vaba minut, kohalikest tšinovnikutest potitajad talutasid väliskülaliste delegatsioone ühelt vastuvõtult teisele, kus sai kuulda mari rahva õnnest ja nende kultuuri õitsengust targa ja hoolitseva president Markelovi käe all.

Ajuloputus ulatus igale kongressi kaunistama mõeldud üritusele. Näiteks balletietendus ooperiteatris lõppes esitantsija sisendusjõulise kõnega rahvuspoliitika teemal: Marimaal pole rahvusprobleemi ja kui te seda seni olete arvanud, siis on see eksiarvamus. Kui ise poleks kuulnud, ei usuks.

Või siis «improvisatoorne» kohtumine ülikooli rektoraadis Mäe-Mari rajooni administratsiooni juhtidega. Külalistele räägiti edusammudest majanduse, kultuuri ja hariduse vallas, eksponeeriti tabeleid ja graafikuid ühtlaselt suurenevate arvnäitajatega ning pärast seesugust «soojendust» jõuti lõpuks peamise – rahvusküsimuse juurde. See, nagu arvata võiski, puuduvat, marid ja venelased elavat sõbralikult ja mingist vaenust pole mõtet rääkida.

Kinnitamaks, et Venemaal rahvuskultuurid õitsevad, oli kohale veetud seltskond mari rahvamuusikuid. Seejärel anti sõna «ühele rajooni pensionärile», kuldhambulisele vanurile, kes ägedalt vehkides esitas veatult oma pika kõne rahvaste sõprusest rajoonis, lisades vihaseid verbaalseid purskeid nende aadressil, kes vastupidist väidavad.

Rahvusel pole mingit tähtsust – see šovinistlik loosung öeldi mitmel vastuvõtul ja esinemisel välja. Aga kui rahvusel pole tähtsust, siis võivad kõik rääkida vene keeles.

Sama skeemi, alguses aborigeenid lavale laulma-tantsima, seejärel mõne batjuška kõne mari rahvuskultuuri õitsengust, esitati teistelgi kongressi «kultuuriüritustel». Kusjuures folkloorsed aborigeenid hoiti publikust ohutus kauguses, nad esitasid oma repertuaari ära ning koristati minema. Süüa-juua said delegaadid vaid kohalike tšinovnikute seltsis.

Viina võeti Markelovi terviseks öeldud toostide saatel. Sellesama Markelovi, kelle kohta ühelt mari rahvusest kongressi delegaadilt kuulsin, et oma ametikoha on ta ostnud ja et räiget venestamispoliitikat ellu viies muudab ta vabariigi peagi Moskvale alluvaks oblastiks.

Tegelikkus on teine

Rahvusküsimus näis võimudel kongressi aja väga südamel olevat. 19. augustil, kui Vene propaganda oma töövõite Eesti rindel juba maitsnud oli, veeti kongressi delegaadid Marimaal vabaõhumuuseumisse ning nad said kohaliku administratsiooni esindaja kõnest teada, et ammu on siin olnud kõrvuti mari ja vene külad ning et «viimase 400 aasta jooksul pole esinenud ühtki konflikti rahvuslikul pinnal».

Faktid räägivad hoopis teist keelt: kevadised mari rahvuslaste represseerimised, marikeelsete koolide sulgemised, marikeelsete raadio- ja telesaadete mahu marginaalse piirini vähendamine: totaalne valetamine, vassimine ja süstemaatiline tegelikkuse varjamine oma täies hiilguses.

Kandlemäng ja laulmine on ilusad asjad, aga identiteeti nendega kaua ülal ei hoia. Rahvuslus aga on haigus, millest tuleb terveks ravida. Venelane, kes on kodus nii Volga kui Obi kaldal, ei tarvitse tõesti mõista, miks nende jõgede ääres elavad Ivanovid ja Kuznetsovid vene rahvast omaks ei pea. Ta ei mõista ka, miks nad tahavad oma koole, ajalehti ja raamatuid.

Kui venelasel on hea, peaks ju ka teisel hea olema. Meenub seik mu oma kooliajast kaheksakümnendate Tallinnast. Pagunitega venekeelsed mehed tulid poisse Minski lennukooli värbama. Kui eesti poisid suuremat huvi ei ilmutanud, käis üks sõjaväelane välja enda arvates mõjuva argumendi: oma kodumaad peab kaitsma, te ju ei taha, et Tallinna tänavatel ameeriklased ringi jalutaksid. Marimaal kongressi delegaatidele korraldatud poliitõppustel meenus selletaolisi seiku teisigi.

Minister niitis jalust

Soomeugri maailm on pisike ning kokkuhoidmisvajadus seetõttu suur. Nõukogude aja räiges rahvuslikus rõhumises oli eestlaste jaoks oluline teada, et soomlased, vaba maailma rahvas, on meie sugulased. Kui nende president Koivisto venelaste taktikepi järgi tantsides eestlaste iseseisvuspüüdlusi ei toetanud, tundsime end petetuna.

Idapoolsete soomeugrilaste jaoks on eeskujuks Eesti. Paljud soomeugri rahvuskultuuride edendajad on saanud hariduse ja tõuke eneseteadvuse tõusule just Eestis. Sealsed rahvuslikud liikumised on saanud suurt moraalset tuge Eesti iseseisvumise faktist, eeskuju võeti meie rahvussümboolikast, seadusandlusest.

Nüüd niitis meie haridusminister mari rahvuslastel aga jalad alt. Neil on väga raske oma taotlusi põhjendada, kui Eesti minister ütleb, et võimalusi on, kui ainult huvi on. Küsimus pole niivõrd selles, millist Potjomkinit ministrile etendati, vaid millise teadmiste pagasi otsa ta selle Potjomkini asetas. Soomeugri rahvaste ajalooline ühisosa, sotsiaalne ja kultuuriline hetkeolukord, ka praegused poliitilised sihid – see kõik on keskmisele Euroopasse vaatavale Eesti poliitikule ilmselt hämar valdkond. Haridust meil selles vallas ju sama hästi kui pole, eesti inimene ei tea eestlaste sugulasrahvastest suurt midagi.

Küsimus pole lihtsalt teadmises teadmise pärast. Eesti identiteedi tunnetamise jaoks, meie kultuuri omanäolisuse säilitamise pärast peaksid meie sugulasrahvad meile ikka midagi tähendama.