Tatjana Jaanson, nelja mehe tasakaalustaja

Tatjana Jaanson

FOTO: Raigo Pajula

Hoolimata sellest, et Eestisse saabudes tabas sõudetuus Jüri Jaansoni naist Tatjanat rahvusšokk, on ta end positiivse ellusuhtumise ja edasipüüdlikkusega siin maksma pannud.

Möödunud nädalalõpp läks küll liiga macholikult kreeni. Kui neli Eesti meest sõudmise MMilt pronksmedalid tõid – olgugi et rahvas ootas kulda –, tõusid nad hoobilt rahvuskangelasteks. Hurraa-hüüete taustal ununes aga tõsiasi, et medalineliku aitas juhendajana hoogsalt liikvele Tatjana Jaanson (38), paatkonna kuulsaima liikme, Ateena olümpiahõbeda Jüri Jaansoni abikaasa.

Kuidas suutsite ohjata nelja meest, kellest üks on pealegi teie abikaasa?

Ütleme, et väiksed hõõrumised ikka olid. Mõnikord tundus, et üks keerab siia ja teine sinna ja ongi väike kokkupõrge, aga pärast, kui asjad lahti rääkisime, selgus, et üks sai aru nii ja teine naa ja tegelikult ei olnudki asi hõõrumist väärt. Samas oli meil ühine eesmärk, miks mehed üldse kokku istusid – see oli kohe omavahel selgeks räägitud.

Kas kompromisside leidmiseks oli vaja ka naiselikku paindlikkust ja kavalust?

Arvan, et diplomaat tuleb kindlasti olla, ja inimeste ja situatsioonide tundja. Mõningaid asju, mida sa tunnetad ja tajud, on vahel raske seletada. Kuid mul on tunne, et olen siiski hästi toime tulnud.

Tuleb see loomulikust intelligentsist? Treeneridiplomit teil ju pole.

Moskva põhikoolist on mul väike pedagoogiline ettevalmistus. Seal oli organiseeritud vastava kutse omandamine, väike diplom on mul ka selle kohta olemas. Kas see on siin aktsepteeritav või mitte, see on iseasi.

Olite kurb ka, et mehed MMil kulda ei võitnud?

Arvan, et tuleb tunda rõõmu selle üle, mis on käes, ja see ei ole neljas koht (naerab).

Te ise sõuate ka edasi. Isegi enne MMile sõitu jõudsite hommikul ühe võistluse kaasa teha. Miks te end piinate? Sõudmine on ju nii raske ala – vaadake, millise valugrimassiga mehed pingutavad.

Kas mu näost on seda näha?

Ei ole.

Mulle meeldib liikumine, mulle meeldib, et mu keha on vormis, et jõuan 10 km joosta ja sama palju sõuda. Treenerina töötades pean raskusi ka tõstma. Lihased peavad vormis olema – kui ma ei taha invaliidiks jääda.

Mis roll on teil Jüri sõudja-karjääris? Olete innustaja või rahustaja või ?

Arvan, et kõik kokku. Elus tuleb igasuguseid olukordi ette. Igas abielus ja igas töös on omad tõrked, koostööd ja lahendused. Näiteid võib tuua iga asja kohta, et olen pidurdaja, lohutaja, toetaja, edasiaitaja

Teame, et Jüri ei ole maailma kõige kergema iseloomuga inimene

Kes on üldse kerge iseloomuga?

Tahtsin viisakalt öelda, et te mees on üksjagu keeruline isiksus. Kuidas te temaga toime tulete?

Ma ei tea Tulen Seniajani pean vastu. See ei ole nii, et ta on kogu aeg raske natuur. Kui leiad tee tema juurde, on ta väga hea ja lahe suhtleja ja asjade arutaja.

Kuidas te elasite üle rasked ajad 1990. aastatel, kui tulemusi ei olnud?

Igaühel on oma arengutee. Igaüks peab läbima need etapid, mis tal on ette nähtud, et kuskile jõuaks. Arvan, et Jüril oligi vaja seda, et ta need raskused üle saaks ja jõuaks sinna, kus ta praegu on.

Nõudis see aeg teilt ka suuremat kannatlikkust ja mõistmist?

Praegu tundub hoopis, et viimane aasta on olnud kõige raskem. Me Jüriga ei võtnud pärast olümpiat puhkust. Tagantjärele mõtlen, et see oli viga. Oleks tulnud kusagile ära sõita, kas või kaheks-kolmeks nädalaks, ja ennast välja lülitada. Aga ta jäi Eestimaale, siin olid üritused, kõrvalt tegi veel sporti – see oli emotsionaalselt ülepingutus. Mina läksin ülikooli õppima, siis veel lapsed ja töö klubis

Saate kõigil neil rinnetel hakkama?

Praegu olen veel püsti (naerab).

Te tulite Eestisse 1990. aastal. Kuidas siin kohanesite?

Ütleme, et huvitav oli, ja imelik oli. Imelik oli see, et see oli 1990, ja mu näo peale ei ole kirjutatud, et ma olen venelane ja mitte siit pärit. Otse loomulikult oli mulle kogu suhtumine venelastesse šokk, samuti kõik see, mis toimus venelaste vastu.

Mismoodi sellest üle saite?

Sellest tuli aru saada, mõista, miks inimesed niiviisi suhtuvad.

Aga nüüd, 15 aastat hiljem?

Nüüd mõtlevad kõik oma majandusseisu peale. Üldiselt praegu ei ole venelaste ja eestlaste vastasseisu. See on aja küsimus, millal see lõplikult kaob.

Kellena te end ise tunnete, eestlase või venelase või kellegi vahepealsena?

Jüri teeb vahel nalja, et ma pean teed jooma – aga ma joon juba õhtul ka kohvi. Ütlesin Jürile, et kui tema ei joo teed, siis mina üksinda ka ei hakka jooma.

Olete järelikult põhjamaalane! Kuigi küsimusele te otse siiski ei vastanud.

Ma olen ikkagi venelane, mentaliteedilt. Tulin siia mingil määral väljakujunenud isiksusena. Eks me arene kõik edasi. Aga arvan, et kohanesin väga hästi.

Teil on hea eesti keel. Kui kaua selle õppimine aega võttis?

Kui vaatan abiellumise videot, kus pidin kellegi järgi tõotust kordama, siis mõned sõnad ei tulnud mul päris välja. Aga midagi ma rääkisin juba aasta pärast, ja sain aru. Võib-olla läks paar-kolm aastat, kui selgeks sain.

Miks otsustasite Eestisse tulla? Moskvas on ju kuulus Krõlatskoje sõudebaas ja küllap paremad treeningtingimused kui tuulise Pärnu jõe peal.

Kui otsustasime siia tulla, siis ma ei teadnud, kuhu otseselt lähen. Teadsin vaid, et see on väike linn. Võib-olla olin nii palju mehe mõju all (Muigab.)

Saate ikka Moskvas käia?

Ikka käin vahelduva eduga. Nali on see, et Jüri pole juba 12 aastat käinud. Oleme võtnud plaani, et sügisesel koolivaheajal läheme sinna terve perega. Mu vanem laps ei ole isegi metrooga sõitnud. Läheme nüüd tsirkusesse ja teatrisse ja kultuuri vaatama, mida Moskvas näeb.

Lähisugulased on teil jätkuvalt Moskvas?

Ema ja isa on surnud, aga tädi ja õde elavad Moskvas.

On teil Eesti või Vene kodakondsus?

Eesti oma.

Pidite selleks eksami tegema?

Olen see õnnelik, kes jõudis abielluda nii, et sain kodakondsuse automaatselt. Aga usun, et mul poleks eksamiga tekkinud mingeid probleeme.

Oleks huvitav teada, kuidas te jagate end rahvuste virvarris, kui ise olete venelanna Moskvast, pool meeste paatkonnast on samuti venelased, aga nad võistlevad sinimustvalge all Eesti eest, ja teiste seas Venemaa vastu.

Neljase mehed on kõik Eestis sündinud ja kasvanud, nad pole venelased Venemaalt. See keskkond, kus kasvame, mõjutab meid. Hea küll, nad on mentaliteedilt venelased ja räägivad vene keelt, aga nad elavad ju Eesti riigis.

Kas häirib, kui teile esitatakse rahvusteemalisi küsimusi?

Ei, kui see ei ole pahatahtlik. Ma ju tunnen ja näen vaenu ja vimma ära. Sellest võib rääkida ja sellest on huvitav rääkida. Aga kui mõned on pahatahtlikud, siis lihtsalt hoian neist eemale.

Mida te perega koos teete?

Reisida tahaks. Jüri kogu aeg üritab, et me reisiks ja käiks koos. See oleks hea lõõgastus.

Kas Pärnu Moskva tüdrukule väikseks ei jää?

Olen alati unistanud elamisest väikses kohas. Moskva on suur linn, seal on pikad sõitmised. Mul võttis seal treeningule sõitmine poolteist-kaks tundi üks ots. Treeningule mineku rekord, kui ma ei läinud metrooga, vaid mitme ümberistumisega, oli viis tundi. Kui lõpuks kohale jõudsin, ütlesin ausalt, et sõitsin kogu aja. Treener ei jäänud uskuma, ütles, et ära valeta. Aga Pärnus on viis-seitse minutit jalgrattaga – siin jõuab palju asju kiiremini ära teha. See linn sobib praegu ideaalselt.

Eesti üldsus tunneb teid vähe. Palun iseloomustage ennast!

See on kõige raskem, et ennast kiita No ma arvan, et olen auahne, tahan maksimumi saada. Ma olen töökas

Võib-olla ka see, et olen suhtleja ja katsun minna teise naha sisse ja mõista teisi, miks nad teevad ühte või teist ja miks nad on sellised.

Ja millisest loomuomadusest tahaksite lahti saada?

Arenguruumi on selles, et venepärast lohakust oleks vähem.

Teil on üks ütlemine: «Unistus peab alati sinust suurem olema.» Millised on teie unistused?

Parem ei ütleks. Unistustest ei maksa rääkida enne, kui need pole täide läinud.

Mida perekonna nõukogu Jüri edasise käekäigu kohta otsustab?

Meil on ümarlauaistumine tulemas, väike seedimise aeg, et punktid paika panna ja vaadata, mis hakkab edasi juhtuma. Jätkata nii, nagu seni, ei saa.

Miks?

Olen selle supi või kompoti sees, keen ja näen, mida oleks vaja muuta. Sama näeb Jüri.

Kas see tähendab, et Eesti suurepärane paatkond läheb laiali?

Ei. Aga on vaja otsuseid, mis võimaldavad edasiminekut. Kas see neljase projekt kestab Pekingi olümpiani või läheb nii, nagu elu lihtsalt viib Jürile nii, nagu seni oli, ei sobiks. Tema aeg on piiratud, ta ei ole enam noor sõudja. Tema ja terve neliku suhtes on vaja ratsionaalselt ja targalt edasi minna.

Te tahaksite selle supi sees edasi olla?

See on ahvatlev. Põnev. Arendav. Pingerohke. Aga tahaks, et kõik oleks maksimaalselt nii, nagu peaks olema.

Abikaasana tahate, et Jüri jätkaks tippsportlasena?

Kui see ei tekita stressi. Kui ta on füüsiliselt okei ja vaimselt hea, siis miks mitte. Aga kui see läheb üle jõu, siis ei tahaks. Usun, et tema ka. See kulutab rohkem.

Olete kokkuvõttes eluga rahul? Näost paistate küll sile ja rõõsa.

Sporditegemine aitab. Rahvas ka imestab, et hea välja näen. Võib-olla aitab seegi, et katsun positiivselt mõelda ja ellu suhtuda. See, milline on inimese nägu, näitabki tema mõtteid näo peal.

Tatjana Jaanson (38)

MMil pronksmedali saanud Eesti paarisaerulise neljapaadi treener

Hea Tahte mängudel 1990 roolijata kahepaadil kuld

Universiaadil 1989 paarisaerulisel neljapaadil hõbe

NSV Liidu meistrivõistlustel võitnud kuld-, hõbe- ja pronksmedali

Mitmekordne Moskva ja Eesti meister sõudmises

Lõpetas 1984 Moskva 721. keskkooli

1990 asus elama Eestisse,

1991 abiellus (neiupõlvenimi Borissova) sõudja Jüri Jaansoniga

Lapsed Anita (10) ja Greta (5)

Õpib Tartu Ülikooli avatud ülikoolis 2. kursusel kehakultuuri ja spordi erialal

Tõnu Endrekson

Eesti paarisaeru neljapaadi liige, MM-võistluste pronksmedali omanik

Tatjana Jaansonil on meie paatkonna treenerina olnud väga suur roll. Ta jälgib kogu treeningprotsessi, hindab vigu ja annab nõu. Kui vaja, saab vaielda. Ta ise tahab, et me vaidleks ja avaldaks arvamust – tagasiside peab ju olema. Seejärel otsib tema tõe välja. Üks on ju see, mida meie tunneme, ja teine on see, mida tema näeb.

Eks meil ole meeskonnas väikseid probleeme ikka olnud. Aga tema põhimõte kõlab, et kui midagi on lahti, siis tuleb asjad välja öelda. Nii tekib vähem sisepingeid. Selline lähenemine on tulemusi andnud: nagu näha, siis keegi pole kellelgi nina viltu löönud.

MMi tulemus oli hea, nii et minu poolest võiks koostööd jätkata küll. Tahtmist igatahes jätkub.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles