Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu kui arheoloogi käest paluti arvamust filmi «Malev» kohta arvatavasti lootuses, et ma selle maapõhja materdan ning kirjutan «kuidas asjad tegelikult olid». Seda ma aga ei tee.
Esiteks seepärast, et film mulle meeldis, ja teiseks seetõttu, et isegi ajaloolased ei tea kuigi hästi, kuidas asjad 13. sajandi alguse Eestis käisid. Kui ka kõige erudeeritum ajaloolane saata tollesse aega, saaks ta hirmsa kultuurioki.
Kuigi ajalooteemaliste romaanide ja mängufilmide tegijad teatavad sageli, et on püüelnud ajaloolise tõepära poole, kajastab iga ajalooteemaline film ikka tegijate arusaama minevikust.
«Maleva» tegijad näivad asja veelgi põhjalikumalt ette olevat võtnud, sest nad ei parodeeri mitte lihtsalt eestlaste ajalugu, vaid meie rahvalikke ajaloomüüte ja stampseisukohti.
«Malev» on üks ehe Eesti asi sellest ei saa üldse aru ei sakslane, venelane ega soomlane, muistsest eestlasest rääkimata. Viimased ei taipaks seda vaadates ilmselt, et kujutatakse just neid. Sedavõrd palju peab «Maleva» nautimiseks tundma 20. sajandi eestlaste ajalookäsitlust ja ka varasemaid eesti filme.
Rukkilill oli vanade eestlaste meelest lausa umbrohi. Koodiga pekstakse vilja, mitte raba. Ja mis asi on see suur kast, millele on nöörid külge pandud?
Meile pakub «Malev» aga kuhjaga äratundmisrõõmu vähemalt mina sain filmi vaadates tubli lõuatäie naerda. Eriti naljakad olid Raikküla kärajad. Näib, et ka tegijatel on olnud lõbu laialt. Enese üle naermine on ju ikka parim viis nalja teha. Isegi tunnen hingesugulust nii mõnegi «Maleva» tegelasega.
Ka mul ei lasta teha rahus ausat arheoloogitööd maad kaevata ja potikilde näppida. Alatasa pean osalema mingitel aktustel, juubelitel, presentatsioonidel ja väljasõitudel. Lõpuks tahetakse veel ka, et ma mingit filmi vaataks ja arvamust avaldaks!