Kuidas käsitleda Mailis Repsi lugu?

Edgar Savisaar arutab, mis toimus tegelikult Marimaal Mailis Repsi visiidi ajal. Miks lekkis info visiidil toimunu kohta ajakirjandusse nii kiiresti ja Vene kanaleid pidi ning miks varjati teist poolt tõest?

Viimaste nädalate avalikkuse lemmikuks on saanud haridusminister Mailis Repsi tegelikud või väljamõeldud seiklused Marimaal ja nüüd ka Moskvas. Järgnev ongi Repsi kirjeldus, mida ma võimalikult adekvaatselt edasi püüan anda.

«Teel Marimaale tegime peatuse Moskvas. Saatkond palus meid lõunasöögile, mille ametlik eesmärk oligi meie ettevalmistamine ja varustamine informatsiooniga selleks sõiduks. Lõunastasime ühes suvalises linnarestoranis ning sellest võtsid osa kolm ministeeriumi töötajat – Urve Läänemets, Tõnu Tender ja mina ning kolm saatkonna töötajat – Anne Härmaste, Ülle Soosalu ja veel üks meie Moskva saatkonna töötaja, kes saabus hiljem ja keda avalikuks tulnud raportis pole üldse mainitud.

Peale meie teisi kliente ma restorani saalis ei näinud. Restoranis toimunud omavahelist vestlust keegi üles ei kirjutanud ning vähemalt avalikult ka ei lindistanud.

Jutuajamise juhtis haridusteemale saatkonna ajutine asjur Anne Härmaste, kes kurtis, kui raske on venelastega suhelda. Väga palju negatiivset informatsiooni pidi Venemaal liikuma 2007. aastaks kavandatud haridusreformi kohta.

Härmaste pani ette korraldada saatkonnas selleteemaline tutvustav pressikonverents või mõni muu üritus. Selgitasin Härmastele oma kavatsusi seoses haridusreformiga. Hoiatasin aga, et oleme selgitustööga kõvasti hiljaks jäänud.

Venelased kardavad, et venekeelsed gümnaasiumid muutuvadki eestikeelseteks, ja selle kaudu piiratakse vene haritlaskonna taastootmise võimalusi. Selle peale avaldas Härmaste arvamust, et Eestis elav venekeelne kogukond ongi madalam sotsiaalne klass ning põhiliselt töölised. Nad ongi ju steppidest pärit, ütles ta.

Püüdsin talle viisakalt selgitada, et nii see ju ei ole. 50.-60. aastatel saadeti Baltikumi küllalt palju keskvõimu suhtes rahulolematut vene ja juudi intelligentsi, kes ei olnud oma vaadetelt sobivad nõukogude võimule.

Kuna Härmaste jäi enda juurde, siis tõin talle näiteks Lotmani ja tema koolkonna, kes kaheldamatult viisid kõrgemale Tartu Ülikooli teaduslikku taset. Urve Läänemets nimetas veel mõningaid tunnustatud Vene professoreid Tartu Ülikoolist. Härmaste küsis, kus need Vene haritlased ikkagi on, kui minna neid otsima Lasnamäele või Ida-Virumaale.

Tema teada pidid paljud venelastest olema siin algharidusega ega oska mingit tööd.

Pidin talle meelde tuletama, et tööliste osakaal suurenes eeskätt seoses 70.-80. aastate uusehitustega.

Mis aga puutub Vene (ja üldse vene keelt kõnelevatesse) haritlastesse, siis tõepoolest on neil väga raske ennast siin rakendada ja paljud ongi lahkunud. Pidasin silmas näiteks Tartu teadlase Rafik Grigorjani saatust, kes järjekordselt on kaotanud töö.

Ja oligi kõik. Seejärel algas jutt kohalikest õllesortidest, venelaste teemat rohkem ei käsitletud. Marimaast ja sealsetest probleemidest ei kõneldud selle lõunasöögi ajal minu mäletamist mööda sõnagi.»

Eesti Ekspress tegi väga õigesti, et avaldas välisministeeriumisse saadetud ettekande. Ainult nad oleksid pidanud avaldama kogu ettekande, mitte ainult valikulisi kohti. Minus aga tekitas Ekspressi kirjutis ja Mailis Repsi tegevuse ülevaade mitmeid küsimusi.

Tuleb välja, et saatkonnad teevad raporteid mitte vaid siis, kui toimuvad kohtumised, peetakse nõu või arutatakse asju Vene ametiisikutega, vaid ka siis, kui minister räägib lõunalauas usalduslikult oma saatkonna töötajatega.

Tahan teada, kuidas need ettekanded on seadustatud, kes neid peavad koostama, milline isikute ring nendega saab tutvuda ja kuidas neid kasutatakse? 

Kas saatkonna töötaja ülesanne on anda hinnanguid ja püüda kajastada ministrite meelsust ühes või teises küsimuses?

Raportist võib välja lugeda, et kellelegi on antud ülesanne teostada jälitustegevust Eesti Vabariigi ministrite suhtes. Tahaksin teada, millise seaduse alusel seda tehakse?

Jäetakse mulje, nagu oleks olnud tegu Mailis Repsi monoloogiga, kuigi tegelikult käis elav vestlus lõunalaua ümber.

Miks vaikitakse Anne Härmaste esitatud seisukohtadest, mis minu arvates olid sobimatud Eesti Vabariigi diplomaadile ning õhutasid rahvastevahelist vaenu. 

Kuna niisuguste ettekannete koostamine näib olevat muutunud välisministeeriumis tavaks, siis tahaksin ma ka teada, kuidas saab ennast kaitsta, kui seal tõde on moonutatud?

Juba ammu on tõstetud küsimus välisministeeriumi ametnike poliitilisest kallutatusest ja antud juhtum kinnitab seda veelgi. Niisiis, kuidas saab nende ettekannete tõelevastavust kontrollida ja kes peaks seda tegema?

Me räägime ju ettekannetest, mida inimesed, kelle kohta neid koostatakse, üldjuhul näinud ei ole. Seetõttu võibki neisse kirjutada mida iganes ning keegi ei saa vastu vaielda.

Tänu Eesti Ekspressile seekord nii siiski ei läinud, aga põhimõtteliselt on Keskerakonna valitsusliikmetel põhjust nõuda välja kõik nende välisvisiitide kohta koostatud raportid.

Viimaste nädalate meedia lausa vahutab Mailis Repsi aadressil. Ühel päeval ei olevat ta läinud Laagri kooli avamisele, teisel päeval jäänud ta eemale Tartu Ülikooli avaaktusest, kolmandal võetud teda Narvas õpilaste poolt halvasti vastu.

Ain Seppik sunniti omal ajal ministri kohalt lahkuma. Tehti seda ajakirjanduse survel ja meie koalitsioonipartneri vaiksel tagakiitmisel. Valitsus kaotas sellega oma koosseisust ühe asjatundliku ja aktiivse ministri, kes ei soovinud lasta ennast täis sülitada.

Hiljem nii Eesti Päevaleht kui ka Postimees vabandasid mõlemad tema ees ja maksid kahe peale kokku Seppiku näidatud puuetega laste kooli toetuseks 100 000 krooni, et Ain Seppik oma hagi kohtust ikkagi tagasi võtaks. Mina annaksin Repsile nõu antud juhul mitte piirduda 50 000 või 100 000 krooniga.

Laim tuleks taas kriminaliseerida, nagu ta oli seda veel «rongaema» protsessi mälestusväärsetel aegadel. Muidu ikkagi ei taltuta.Ma ei avasta midagi uut, kui kirjutan, et kõigi tunnuste järgi on Repsi-vastane kampaania seotud lähenevate valimistega.

Kõigile – nii meie partneritele koalitsioonis kui ka opositsioonis – näib sobivat, kui nahutatakse Keskerakonda. Äkki saabki mõne toetava hääle vähemaks.

Võib-olla loodetakse, et Ansipi närvid ei pea vastu. Või soovitakse kuu aega enne valimisi tekitada valitsuskriisi? Kas need soovid pole siiski liialt lühinägelikud?

Kuidas siiski sai ajakirjanduses hoo sisse moonutatud tõlgendus Marimaa sündmustest? Kas vastab tõele, et Venemaa teadeteagentuur Regnum.ru, kes erilise sõbralikkusega meie suhtes ei hiilga, saatis omapoolse ümberjutustuse Marimaa sündmustest otse Mart Merile ja Isamaaliidu büroole?

Kas tõesti arvatakse, et mõne tuhande äärmuslikult mõtleva inimese häälte saamise nimel võib riskida Eesti kodurahuga, mida me küllalt pikalt oleme nautinud.

Rahvuslik vastasseis ja osalemine valimistel ainult rahvustunnuse järgi naabrite juures Lätis peaks olema meile hoiatavaks eeskujuks.