iDeal kampaania

Sõudeliit seostab ala tulevikku Tartuga

Kui noor kaupmees Otto Stier 19. sajandil Tartusse kolides avastas suurepärased tingimused sõudespordi klubi asutamiseks, tabas ta naelapead – 130 aastat hiljem peab sõudeliit Emajõelinna parimaks võimalikuks keskuseks.

Stieri algatusel loodi Tartus 1875. aastal Dorpater Ruder-Klub, esimene sõudeklubi Eestis. Tosina asutajaliikme seas oli eri taustaga huvilisi – äriteenijaid ja pangaametnikke, raamatupidaja, kellassepp ja plekksepp, samuti trükkal Karl Laakmann, eesti kultuuriloos tuntud-teatud nimi. Klubi värvideks kinnitati helesinine ja valge, vapiks ankur, millel kaks ristatud aeru ja neid ümbritsev päästerõngas.

Rostockist tellitud neljane ja kuuene roolijaga üksikaeruline paat ning Peterburis ehitatud kaheksane said asukoha Emajõe parema kalda ääres (Vabadussilla lähistel), kuhu klubi ehitas ujuva pontoonparve.

Sõudjad tähelepanu all

Kui argiõhtuti tehti lühemaid sõite, siis pühapäeval sõuti sageli Peipsi- ja Võrtsjärveni. Uhket tunnusriietust, madruseülikondi kandvad klubilised kujunesid jõel lausa omaette vaatamisväärsusteks. Sõudjate tegemisi olevat tihti jälginud «arvukas publik».

Ruder-Klub suutis ajaga kaasas käia. 1889. aastaks oli klubil juba 13 paati, sealhulgas moodsad liikuvate pinkidega võistlusalused. Valmis uus klubihoone.

Tartu positsioon Eesti sõudmises püsis märgatavalt jõulisena ka sõdadevahelisel ajal.

Sajand hiljem pole seisukoht muutunud – Eestis sõudekeskuse rajamiseks ei leidu paremat kohta kui Tartu, on sõudeliidu peatreener ja peasekretär Jaan Tults veendunud. Juba märtsis jääkattest vabanev ning rahulik Emajõgi on sõudespordi arendamiseks loodud.

«On akadeemilise sõudmise kontingent, sõudeklubid linna keskel, linn ise kompaktne,» loetles Tults.

Tartu koolidel on olemas sõudeergomeetrid, peetakse koolidevahelisi võistlusi. See võiks olla vundament, millelt edasi liikuda – siit peaks ka uusi talente leidma. Ometi pole tartlasi viimastel aastatel täiskasvanute koondisse mahtunud.

Tultsi sõnul on sõudmise tulevik Tartu Ülikooli akadeemilises spordiklubis enam kui murettekitav. Emajõe ääres asuva sõudebaasi maa on müüdud (tõsi, ülikooli spordijuhid on lubanud rajada spordihoone kõrvale paatide varjualuse), pole ka täisjõus töötavat tegevtreenerit.

Ühe võimaliku arenguna näeb Tults võimalust, et leivad pannakse ühte kappi Sõudmise ja Aerutamise Keskusega Tartu.

Samas on aastakümneid räägitud sõudekanali rajamine viimasel ajal saanud uue hoo. Tulevikus võib sellest saada täiuslik spordikompleks. «Kanalit saaksid kasutada purjetamine ja veemoto, talvel võib sinna teha jääraja ning ümber sõudekanali kas või vormeliraja, nagu tehti Montrealis – võimalusi on piiramatult,» kirjeldas Tults.

Traditsioon ei tohi kaduda

Ilus tulevik, kuid mis saab vahepeal? Tultsi meelest on kõnekas fakt, et laupäevase ürituse tarbeks tuleb rahvapaadid tuua Viljandist – Tartus neid lihtsalt pole. Samas tahab sõudeliit teha kõik endast oleneva, et ala traditsioonid Eesti akadeemilise sõudmise sünnilinnas ei hääbuks. Sajanditagune pilt – paadisild, kus vormis sõudeklubi pootsman visiitkaardina seisab – on esialgu vaid unistus.

Artiklis on kasutatud almanahhis Eesti Sõudja 1994–1995 ilmunud materjale (autor Ülo Tölp).

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles