Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitmesuguseid tundeid tekitas Tartu Ülikooli prorektori Tõnu Lehtsaare vastus (TPM, 2.09) Neinar Seli kirjutisele «Miks meil pole kergejõustikuhalli ehk kellele ülikool, kellele kinnisvaraäri» (31.08).
Oleme kehakultuuriteaduskonna spordirajatiste sõjajärgsesse taastamisse ja uute ehitamisse pannud külge oma käed, kulutanud vaeva ja valanud higi. Juba 1944/1945. õppeaastast alates osalesid üliõpilased Jakobi tänava õppehoone taastamisel ja pärast seda Laia tänava võimla taastamisel.
Õppejõud ja üliõpilased muutsid küüditamise tõttu maha jäetud talu Kääriku spordibaasiks, Tartusse rajati kogu ülikooli üliõpilaskonna osavõtul staadion. Kõigis nendes tegemistes oli sõna ja teoga eestvedajaks dekaan Fred Kudu.
Ülikool pälvis kaks üleliidulist preemiat spordirajatiste eest. See andis rahalise võimaluse ehitada staadioni juurde Puiestee tänavale kergejõustikumaja, kuhu said ruumid kergejõustiku kateeder, raamatukogu ja meditsiiniline teenindus.
Neinar Seli ridadest hoomame, et ülikool on alustanud spordirajatiste müüki. Väidetavalt on müüdud veespordihoone tarbeks eraldatud kvartal Ujula ja kergejõustikumaja Puiestee tänavas, ülikool on kaotanud Kääriku spordibaasi omandiõiguse. Kas müügiks läheb ka Jakobi tänava õppehoone?
Prorektor peab Neinar Seli juttu absurdseks, isikute tasandil lahmimiseks või koguni valimiseelseks propagandaks. Konkreetseid vastuseid Seli tõstatatud mureküsimustele aga pole.
Seepärast pöördume avalikult rektoraadi poole, saamaks vastust, mis tegelikult toimub meie osavõtul valminud spordihoonetega.
Tahame teada, kas ülikool on loobunud või kavatseb loobuda Ujula tänava spordihoonest, mis oli suur kingitus ülikoolile 350. aastapäevaks. Samas ei saa rahul olla hoone haldamisega. Kiiduväärt on hoone osaline remont korvpallivõistluste tarbeks, põhjendatud ka ruumide ehitamine spordiklubi tarbeks, kuid kergejõustikuhalli seisund paneb tõepoolest häbenema.
Äsjasel universiaadil olid meie ülikooli nime esile kandjaiks kuldmedali võitjad Mirjam Liimask 100 m tõkkejooksus ja Olga Aleksejeva vehklemises ning pronksmedali saanud kuulitõukaja Taavi Peetre.
Kas prorektoril on alust kinnitada, et praeguses seisus kergejõustikuhall suudab tagada maailmatasemel ettevalmistust? Prorektor loetleb nõupidamisi ja kavatsusi, kuid kergejõustikuhallist juttu pole.
Üldsusel pole teada, milliseks kujuneb teaduskonna Jakobi tänava hoone staatus. Võibolla peab dekaan hakkama oma kabineti eest üüri maksma?
Prorektor toob esile kehakultuuriteaduskonna alarahastamist teaduskonnale eraldatud summad ei suuda katta tänapäeva õppetöö vajadusi. Miks rektoraat lepib sellega? Teaduskond maksab kümneid tuhandeid kroone üüri Kääriku baasi valdajale õppelaagrite korraldamise eest. Mis seos on sellel teaduskonna alarahastamisega?
Nii või teisiti, vajalik on vastastikune mõistev suhtumine kõigil tasanditel, püsiv koostöö teaduskonna ja spordiklubi vahel.
Laiahaardelisel nõupidamisel juunis jõuti ühiselt järeldusele, et «ülikooli kehakultuurihariduse jätkusuutlik areng sõltub üheskoos tehtavatest pingutustest».
Loodame, et koosolekust osa võtnud organisatsioonid (kultuuriministeerium, haridus- ja teadusministeerium, Eesti Olümpiakomitee, Eesti Treenerite Ühendus ja Tartu linnavalitsus) realiseerivad need ühisjäreldused veel enne, kui kergejõustiklased murravad konarlikul rajal oma jalad ja kui kehakultuuriteaduskond peab oma rahakoti täiesti tühjaks ammutama, tasudes renti oma kätega ehitatu eest.
Ootame rektoraadilt suuremat tähelepanu ja abi kehakultuuriteaduskonna probleemide lahendamiseks.
Endised kateedrijuhatajad, spordiosakonna juhatajad, prodekaanid ja dekaanid Madis Alev, Linda Jaanson, Ethel Kudu, Ilmar Kullam, Martin Kutman, Heino Laidre, Valter Lenk, Jaan Loko, Evald Mäepalu, Alfred Pisuke, Juhan Unger, Liidia Uustal, Arved Vain, Helmut Valgmaa ja Atko Viru