Tuhast tõusnud Katarina

Elu seaduspärasuste järgi poleks Katarina Padar pidanud eales jõudma teleekraanile, rääkimata ilužurnaalidest. Kõik pidanuks lõppema palju kurvemalt. Miks Tanel Padari abikaasa elu siiski nii ei läinud?

Nüüd, vaatamata möödanikule, on ju kõik hästi. Katarina Padar (33) saab lõpuks tegelda sellega, mida hing ihkab – stilistika ja moega. Sellest sügisest näeb teda ennastki televisioonis, naistesaates «Pärlipeegel» – mis siis, et paljud ei arva sest teab kui kõrgelt.

Seejuures annab Katarina endale aru, millel rajaneb Eestis tema tuntus – et ta on laulja Tanel Padari naine. Ent võtab seda kompleksivabalt, n-ö põdemata. Sest tal on elupagas laiast maailmast – kogutud tervelt tosina aasta jooksul.

Kuid kõigi tõenäosusteooria reeglite järgi pidanuks tal minema hoopis teistmoodi, kui on läinud. Palju-palju hullemini.

Sest kui Katarina Padar, möödanikus perekonnanimega Kalda, Pärnu lastekodust teismelise tüdrukuna iseseisvasse ellu astus, polnud tal kaasa võtta palju rohkemat kui flanellist kleit, näotud kingad, moetu mantel ning mõned isiklikud asjad, mis ta oli kaheksa aastaga kudunud või heegeldanud.

Riietus ja väljanägemine reetsid juba kaugelt, et sealt tuleb lastekodulaps. Laps, kelle peas tiksus pidevalt küsimus: kuidas elus ilma ema ja isata hakkama saada?

Katastroof

Katarina oli kõigest seitsmene, kui ametnikud ta koos kahe vanema õega emalt ära võtsid ja lastekodusse saatsid. Miks see nii läks, seda ei oska ta tänini täpselt öelda.

Kolmetoaline korter, kus Katarina koos Ukrainast pärit ema Ljudmilla ning nelja õe ja vennaga Märjamaal elas, oli tema mäletamist mööda küll kasina mööbliga, kuid alati puhas. Neilt lasteaiapiltideltki, mis säilinud, vaatab ta vastu ilusates kleidikestes, juuksed alati kenasti seatud.

Kasin oli ka pere söögilaud. Üks tass teed, pool pätsi saia ja väike potitäis kartuleid oli tavaline toidupoolis, mis omavahel tuli ära jagada. Vähemalt tegi ema jagamistööd nii, et kõik said võrdselt.

«Ei tea, kas tundsin nälga,» meenutab Katarina Padar, «aga me kodu söögilaualt ei olnud midagi oodata.»

Isa Lembit, noorpõlves tubli ujuja, oli kuldsete kätega töökas mees, ja Katarina sõnul hästi ilus. Kuid tal oli üks viga: palgapäeval jõi kõik teenitu maha. Kuna ema oli kodune ja teenistus puudus, pidi ta hakkama saama napi toetusega, mida võimaldas riik.

Aga sellest üheksale lapsesuule ei jätkunud. Nõnda algaski Katarina koolitee lastekodust. «Mulle oli see katastroof,» nendib ta napilt.

Seda enam, et sealtpeale ema sama hästi kui kadus tema elust. Aga mida oskaks või suudakski teha ema, kellelt osa lapsi on ära võetud, püüab Katarina suhete katkemist mõista.

Teekond hukatusse

Lastekodu osutus karmiks katsumuseks. Öösiti ei söandanud Katarina tualettruumigi minna, sest kassisuurused rotid jooksid seal mööda torusid. Ent hullem oli see, et mitmed kasvatajad lennutasid Katarinat ja teisi tüdrukuid vihahoos ühest nurgast teise, peksid ja sakutasid juustest.

Aga Katarina polnud kergest puust, et teda murda. «Jah, pidin taluma peksmist,» tunnistab ta, «aga ma ei lasknud endale pähe istuda. Kaitsesin ennast – aga palju sa ikka suudad lapsena end kaitsta »

Kuid noist vastuhakkudest piisas, et sattuda kasvatajate silmis halbade tüdrukute kirja, kellest oleks kasulik lahti saada. Mitut puhku seisis Katarina silmitsi komisjoniga, kes pidi otsustama, kas läkitada ta Kaagvere erikooli, kuhu, nagu ta nüüd märgib, saadeti inimesi hukatusse.

Ent ikka ja jälle õnnestus tüdrukul hukkasaatmisest pääseda. Võib-olla tänu sellele, et ta oli siiski tubli sportlane, hüppas hästi kaugust ja kõrgust. Võib-olla tänu sellele, et ta oli hea käega joonistaja: tema tööd käisid isegi üleliidulistel näitustel, kus ta võitis esimese ja kolmanda koha. (Samas armastas joonistada ka vihikutesse ja päevikusse ja sai alalõpmata selle eest noomida.) Võib-olla oli päästjaingliks kasvataja Krista, kes teda nädalalõppudel tihtipeale enda poole kutsus ja seal süüa andis.

Kuid lastekodus ei tulnud maid jagada vaid kasvatajatega. Seal käis ka kasvandike endi vahel armutu võitlus. Suuremad tüdrukud üritasid väiksemaid enda eest tööle panna – tube koristama, sokke pesema, riideid küürima. Katarina neile ei allunud. Ja sai selle eest tunda teiste rusikaid.

Aga ta ei kahetse. «See on mulle elus pigem kasuks tulnud,» lausub ta. «Ma olen tugev isiksus, olen endaga hakkama saanud.»

Sai juba tollal. Nii mitmedki pered püüdsid Katarinat lapsendada, kuid ta ei lasknud sel toimuda. Ühes maaperes anti talle haisev elamisruum keset kanu, lehmi ja põrsaid. Juba kaks tundi pärast saabumist pani tüdruk sealt jooksu ja naasis «häälega» lastekodusse. Teisel puhul nägi ta läbi, et teda ei võetud perre armastuse, vaid pigem odavate töökäte lootuses. Ja pani taas plehku.

«Palju pahasid mälestusi on sellest ajast jäänud,» sõnab Katarina.

Ent on ka mõningaid helgemaid mälestusi – ehkki needki on segatud kibedusega. Päeva tipphetkeks oli õhtuootena pakutav tükk porgandit või kaalikat, heal juhul kommgi. Aga kui seda piisavalt kiiresti põske ei pistnud, võis suutäiest ilma jääda. Vabal ajal õmbles Katarina mantleid ja seelikuid ning kudus kindaid ja kampsuneid. Üks kleit, mille ta eriti suure armastusega valmistas, võitis näitusel koguni auhinna – kuid varastati lõpuks ära. Teadmata kadunuks jäid mitmed muudki oma kätega tehtud rõivad ja kudumid.

Kuid teadmine, et 14-aastaselt, pärast põhikooli lõpetamist, saab ta lastekodust minema, aitas vastu pidada.

Rikutud saatus

Paraku ei paistnud tulevik pärast lastekodust pääsemist just paljutõotav. Unistus Tartu kunstikoolist tuli rahapuudusel vahetada kassapidaja-õpingute vastu kutsekoolis Tallinnas. Kuni ühel päeval jäi ta silma Prantsusmaalt pärit abielupaarile, kes avas talle järgmiseks tosinaks aastaks modellikarjääri Ameerikas.

Kool jäi sinnapaika.

Aga Katarinal vedas, et sai jalad alla. Nagu sai ka vanem õde Luisa, kes elab samuti modellitööd tegeva tütrega Ameerikas. Nagu saab hakkama õde Žuljetta, kes õpib Tallinna ülikoolis ja abistab puudega inimesi. Üks vendadest, Janek, ilmutas juba kaheselt erilist andekust matemaatikas ja oleks Katarina arvates samuti kaugele jõudnud, kui oleks vanematelt rohkem tuge saanud.

Lastekodupõli, oletab Katarina, rikkus aga igaveseks venna Romeo saatuse, kes sattus kuritegelikku kampa ning kannab nüüd politseiniku tapmise eest eluaegset vanglakaristust.

«Ta on hästi hea hingega poiss,» väidab Katarina. «Olen sageli mõelnud, kuidas see kõik sai küll juhtuda »

Juhtus ilmselt samamoodi, nagu tema sattus saatuse tahtel ookeani taha. Ehkki sealne algus polnud kiita. Kui viiest-kuuest tüdrukust, kellega ta esiotsa korterit jagas, mõni tööotsa leidis, said teisedki tema teenistusest kõhtu midagi tummisemat. Liiati oskas Katarina oma elu ise raskemaks teha, kui jättis nooruse lollusest ilmumata moeajakirja Mademoiselle pildistamisele ning visati karistuseks agentuurist välja. (Omanikud ennistasid ta peagi tööle, sest nägid tema potentsiaali.)

Tosin aastat möödus New Yorgis, Los Angeleses, San Diegos ja Washingtonis. Modellitöö kõrvalt jõudis Katarina mõnda aega õppida Lee Strasbergi näitlemiskoolis, New Yorgi disainikoolis ning Sotheby’se kunstikoolis. Hooldas pikka aega lisaraha teenimiseks rikaste vanemate autistist tütart, kelle olemasolu ema-isa kõigi teiste eest varjasid. Seitse aastat tagasi tõi ta Ameerikas ilmale poja Andrei, kes alustas sel sügisel kooliteed Tallinna 21. koolis. (Andrei isa, rahvuselt venelane, elab jätkuvalt USAs, kus tal on Katarina Padari teada New Yorgis koos sõpradega ööklubi.)

Neli aastat tagasi külaskäigul Eestisse tutvus Katarina Tanel Padariga. Armumine oli mõlemapoolne, kiire, tugev. Sidemed Ameerikaga nõrgenesid, ehkki hinges kisub Katarinat sinna endiselt tagasi. Sest seal, tunneb ta, on suuremad võimalused ennast arendada ja paremad väljavaated elus edasi minna.

Aga Katarina on kaugel sellest, et nina püsti ajada – isegi vaatamata sellele, millisest lapsepõlvest tal on tulnud välja rabelda. «Ma ei ole kellestki parem ega ilusam,» ütleb ta. «Olen samasugune nagu teised.»