Alla mõistuse!

Kommarite ahjuajamise üleskutsega punasärgi üks autoreid Juku-Kalle Raid selgitab oma üleskutse põhjuseid ja soovitab kõigil lugeda kõigepealt küsimust särgi esiküljel: Kaua võib?

Ajakirjandus on küllaga viieteistkümne aasta jooksul paljastanud lugusid, mille peategelased igas demokraatlikus tsiviliseeritud ühiskonnas ilma pikema jututa trellide taha oleks sattunud. Aga mitte siin.

Aja jooksul on Eesti poliitiline eliit ehitanud enese ümber tõelise ringkaitse – vaikimise ringkaitse. Kui vaikida tõesti enam ei saa, siis kasutatakse Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare taktikat – mis te minu peale näpuga näitate, ise olete samasugused.

Head inimesed, sellist juttu räägib kurnatute, rõhutute, alandatute ja vaeste eest «seisev» mees, kes supleb hämaratel asjaoludel saadud kümneid miljoneid kroone väärt kinnisvara sees.

Partei kombitsad

Teisalt on poliitiline eliit ajanud kombitsad valdkondadesse, kuhu neil nagu asja poleks. Tüüpiliseks näiteks on Reformierakond.

Kas tõesti ei olnud Eestis mitte ühtegi väärilist kohtunikku, nii et riigikohtu esimeheks tuli seada Reformierakonna juhtfiguur Märt Rask, kes polnud päevagi enne seda kohtunikuna töötanud.

Kas Eestis ei olnud mitte ühtegi panganduse asjatundjat, et Eesti Panga presidendiks tuli panna Andres Lipstok, kes veel mõned aastad tagasi ei mõelnudki sellele ametikohale pürgimisest, kuna omaenese sõnul ei ole ta asjatundja makromajanduse alal.

Siseministeeriumist paistavad välja Keskerakonna rohelised varbad. Prokuratuuriga seoses meenub kohe Savisaare lindiskandaal, mille lõpetas peaprokurör, kes hiljem nagu muuseas Keskerakonna ridadesse astus. Siim Kallase 10 miljoni protsessi lõpetas pärast esimest ringi riigikohtust tagasi tulnud otsus alumise astme kohtule uue otsuse tegemiseks jällegi peaprokurör isiklikult – polevat olnud enam midagi uurida.

Ja nii edasi, head inimesed.

Kõige selle taustal räägivad poliitikud ajakirjanduseetika puudumisest ning karjuvad punast särki nähes hüsteeriliselt – saamata aru, et kodanikel on lihtsalt kõrini.

Ajakirjanikud ei saa olla prokuröride, politseiuurijate, kohtunike rollis ega nende tegemata tööd ära teha. Ja nagu nüüd Savisaare järjekordse majaskandaali ja Ühispanga hiljutise juhi Ain Hanschmidti skandaali puhul öeldakse ajakirjanikele – neid asju on väga raske tõestada. Ja vaikitakse.

Kui mõni majanduskuritegudes süüdistatav jõuabki kohtupinki, siis tavaliselt on asi juba aegunud. Meeldetuletuseks: rahapesul ei ole aegumistähtaega. Ent mis see 15 aastat kestnud sullerdamisorgia muud on kui üks suur rahapesumasina kruttimine?

Ei jäänud midagi muud üle, kui anda probleemist märku särgiga, kus on tõsine ja murelik küsimus – kaua võib? Tõepoolest, kaua?

Tõsiseks ohusignaaliks ühiskonnas on üldiselt maad võtnud tavakodaniku hirm suud paotada. Kommunistliku režiimi ajal valitseti hirmu abil. Seesama hirm on vaikselt tagasi imbunud Eesti ühiskonda.

Hirm anda intervjuud, hirm teatada oma silmaga nähtud kuriteost, hirm kritiseerida ülemust, vallavanemat, hirm kuuluda juhatajast või vallavanemast erinevalt mõnda teise erakonda. Nagu kommunistliku režiimi ajal, uuritakse meil kõigepealt seda, kust lekkis ja kes lekitas, aga mitte seda, kes on süüdi.

Särk tegi peaministri tööd

Kaitseminister Jaak Jõerüüdi mehist meelt tuleb tunnustada, samas tahaks talle meelde tuletada: inimene on anatoomiliselt ehitatud niimoodi, et kõnnib rind ja nägu ettepoole suunatult. Võib-olla peaks siis lugema ka seda särki eespoolt?

Punane T-särk on igatahes parem peaminister kui Andrus Ansip. Eelkõige seepärast, et ta tegi ära peaministri töö. Just Ansipi asi olnuks tekkinud olukorrale riigis tähelepanu pöörata. Ja polekski mingit T-särki vaja läinud.

Väikeses riigis nagu Eesti ei ole ajakirjanikul, nagu näha, võimalik teha midagi peale pisiasjade, aga õnneks polnud seekord ka rohkem vaja. T-särgi saab ikka teha ja mis on tulemus? Tänase päeva kõige tugevam lööklause – lihtne, selge ja väljendab laiade masside meeleolusid. Ühest väikesest särgist räägitakse rohkem kui kõigist hirmkallistest valimisreklaamidest kokku.

Võimu võõrandumine rahvast on jõudnud nii kaugele, et võimukandjad ei mõista enam rahva keelt. Näiteks lihtne ja ühemõtteline kõnekeelne väljend «kommarid ahju». Slängis väljendatakse sel moel rahva hukkamõistu, mitte ei kirjeldata hukkamistehnikat.

Ometi mõistavad korrumpeerunud võimurid ahju all fašismi, terrorismi ja muid särgiga mitte mõeldud asju, mis on sidesõnadeks propagandistlikes telesaadetes.

Kahel nii erineval haigusel – nagu skisofreenia ja paranoia – põhinev valitsuskoalitsioon ei saagi eriti kaua püsida. Seda ei võimaldada eelmainitud haiguste iseloom.

Tegelik probleem

Tänapäeva Eesti probleem ei ole punane maika, vaid probleem on kommunistide kuritegeliku organisatsiooni jätkuvas omavolis. Ekskommarite füüsiline vägivald on asendunud majanduskuritegevuse, korruptsiooni ja alatute valedega.

Õnneks on asjade seis kõigile niigi selgeks saamas.

Liiga palju on meie poliitikas partei pronkssõdureid.

Oma rahvale võiks ausalt näkku vaadata, mitte tühise T-särgiga räpaseid pisaraid pühkida ja väita, nagu oleks ukse ette oodata kohe-kohe gaasiautot.

Olukord on kasvanud üle mõistuse.

Vabandust, alla mõistuse.

Artikli kaasautorid on Toomas Kümmel ja Sven Kivisildnik.

Tagasi üles